Imelik nimi

 

         Minu nimi on Lembitu Twerdjanski. Aga sellist nime olen ma kandnud ainult viimased viis aastat. Aga see pole veel kõik.  Olen kandnud nii mitu  perenime, sh ka dokumentide järgi, et ma ei teagi , kas ma olen ikka mina.

Mu isa Sergei Tarang töötas 1940. aastal Tallinnas sõjaväehaiglas. Sinna läks mind ilmale tooma ka mu ema.  Kui  ma sündisin, märgiti kuupäevaks minu sünnitunnistusele 3.juuni 1940.aasta. Aasta hiljem hakkas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, kuhu meiegi vabariigike oli sisse astunud.

Mu isa mõtles, et ega venelased rinnalapsega perest meest ikka sõtta kohe ei võta. Oli võimalus ja ja ta viis oma plaani täide. Kõrvaldas haigla kartoteegist minu sünnikaardi, viskas ahju mu sünnitunnistuse ja läks 25.juunil 1941.aastal Perekonnaseisuametisse kurtma, et lapse sünnitunnistus on kadunud. Ajad olid segased, ei leitud äsjakolinud büroost  minu sünni registreerimise kohta kaarti. Nagu paljud teisedki kartoteegis olnud kaardid oli seegi kadunud segaste aegade ning võimuvahetuste keerises.  Isa tõi teenistusvalmilt haiglast paberi, et sündis üks poisslaps Ilse ja Sergei Tarangu perre 3.juunil 1941.aastal. See sünnitunnistus mul praegugi alles, pealkirjaga „Duplikaat,“ eesti ja vene keeles.        Aga võta näpust, rindel läks veriseks andmiseks ning medtöötajad mobiliseeriti esmajärjekorras Punaarmeesse. Ema pidi tööle hakkama ja töökoha leidis ta Saksa Lennuväe abiteenistusse Ülemiste lennuväljal. Mind hakkas hoidma vanaema. Ema töötas lennuväljal kuni vanaema surmani 1944.aastal, kokku 2,5 aastat. Kõige toredam asi oli see, et lennuvälja komandandi käskkirjaga määrati Ilse Tarangule lisapajuk, pool liitrit piima lapse jaoks, kuna mees on mobiliseeritud Punaarmeesse ja ei saa pere eest hoolitseda!

         1944.aasta märtsipommitamisel sai meie maja Pühavaimu tänaval otsetabamuse fugasspommiga. Meie istusime siis varjendis. Sealt on ka minu esimene reaalne mälestus . Kui uks vahepeal lahti tehti uute inimeste sisenemiseks, paistsid ukseavausest lausleegid tänava vastasküljel põlevast majast. Inimesed püüdsid aega viita, millega keegi oskas. Minult olevat üks onu küsinud, et noh, noorhärra, mis su nimi ka on? Nagu tädi mulle hiljem rääkis, olevat ta õpetanud: „Ütle: „ Härra Tarang, Lembitu.““ Minu keel vist ei paindunud ja ma olevat kiiresti pudistanud: „Ära Karand Lembit!“ See oli mu esimene tagasihoidlik katse oma nime muuta.

         Pean natuke tagasi minema. Minu vanaisa Dmitri Twerdjanski sattus Eestisse koos kindral Judenitši juhitud Loodearmeega. Ta oli Feldjäger`ite piirivalvepataljoni komandör. Vanaisa vend Aleksandr Twedjanski oli aga armees kõrgel kohal, Loodearmee sideteenistuse ülem, polkovnik . Peale Loodearmee laialisaatmist jäi vanaisa perega Petserisse. See oli nüüd ju Eesti Wabariigi osa ja punaseid polnud vaja karta. Vend Aleksandrist sai aga valgekaartliku liikumise üks juhte Venemaal . Vangistati 1921.aastal Feodossia Tšeka poolt. Õuenõuniku tiitliga teenistusaadlik polkovnik Aleksandr Twerdjanski hukati bolševike poolt 1923.aastal.

         Mu isa Sergei kandis seda perenime kuni 1937.aastani. Siis eestistas ta selle Taranguks. Twerdjanski nimega oli segadust samuti palju. 1920.aastal tuli hakata endisi  Loodearmee sõdalasi varustama eestikeelsete isikutunnistustega. Kõrvalpõikena, nii vanaisal kui ka isal oli kuni 1929.aastani Nanseni pass, st umbes nagu praegustel hallipassimeestel.) Kuidas aga kirjutada venekeelne perenimi ladina tähtedega? Iga ametkond avaldas siin oma leidlikkust. Isa Laura Vene Eragümnaasiumi lõputunnistusel on perenimeks Tverdjänski, rahvuse lahtris vene riigi alam; traktoristide kursuse tõendil Twerdjansky. Arsti retsept on kirjutatud Twerdianskile. Veel võib leida nimevorme Twerdjänski, Twerdjänsky ja Twerdänski.

         Ajad läksid edasi, vanaisa suri, isa suri, viimane Eestis elav Twerdjanski , vanaisa vennapoeg,  aadlikust Keeni sovhoosi põllutööline,  suri 1960. aastal. Twerdjansky nimi on esindatud küll Saksamaal, Prantsusmaal ja USAs. Need on vene revolutsiooni eest välismaale põgenenud suguvõsa liikmete järeltulijad.

Mu isapoolne suguvõsa on pärit Poolast, Suwalkimaalt, Filippow Suwalki nimelisest maakohast. Tahtsin, et ka Eestis oleks jätkuvalt see suguvõsanimi esindatud  ja 2014.aastast olen Lembitu Twerdjanski. Milline on aga õige perekonnanime kuju? Selleks pidin tagasi minema neli põlvkonda.

Nimelt oli mu vaarisa, mu isa Sergei Tarangu -Twerdjanski vanavanaisa, Andrei von Twerdjanski,  teenistusaadlik (personal nobility), Tõeline Riiginõunik,  Ekstsellents (IV teenistusaste) alates 1890.a Vene Impeeriumi Riia Tolli- ja Piirivalveringkonna ülem. : Wirkliche Staatsrath und Rit.  (Sündinud  1811.a, surnud 12.02. 1897. a.)

          Tema kohta leidsin andmeid vanadest aadressraamatutest, näiteks Dorpater Kalender 1892.  Rigaescher Staatsblätter 1897 toob ära ka teate tema surmast:  RSB 5-199: Starb hochbetagt der ehemalige Chef des Rigaeschen Zollbezirks Wirkliche Staatsrath Andrei von Twerdjanski). Ilmselt oli ta Liivimaa kubermangu teenistushierarhias väga kõrgel kohal, mida näitab ka väljavõte ajakirjandusest, mis kirjeldab tsaariperekonna liikme külaskäiku Eestisse:

         “Postimees” 6. juuni 1892.a.

Suurvürst Vladimir Aleksandrovitši võtsid Kuressaares vastu Liivimaa kuberner  Sinovjev, prokurör Poznanski ning tolli- ja piirivalveülem Twerdjanski.

Nüüd oli ka õige nimevorm ladina tähtedes selge – Twerdjanski. Kahjuks Eesti vabariigi ametnikud arvasid teisiti. Uusi nimesid  “saksa” tähtedega ei luba võtta seadus, sest vahepeal, vahetult enne nime eestistamist oli isa Tverdjanski. Nii tuli mulgi sellega leppida ja oma õiget suguvõsanime kasutan nüüd mitteametlike kirjade puhul.

         Veel mõnest minu nimega seotud loost. Vene sõjaväe läbisin 1960te algul nimega Lombito Taran – kõik muidugi kirillitsas. Sõjaväetunnistuse asemel taheti tsiviili tulles anda pass sama nimemonstrumiga.  Kuigi isegi Haapsalu sõjakomissariaadis oli säilinud minu õige nimi, küll ka kirillitsas. Öeldi, et pass antakse välja sõjaväest vabanemise dokumendi alusel. Samal viisil sai mu klassivennast Uuskamist koju tagasi tulles Usgam ja oli seda surmani. Õnneks oli mul alles eelpoolnimetatud sünnitunnistuse duplikaat ja Tallinna ametkondade abiga sain siiski passi Lembitu Tarangu nimele.

         Kuid see pole veelgi kogu  minu nime lugu. 1977.aastal sain Metsaministeeriumi grupiga esimest korda Soome. Kutsujaks olid Soome metsandusorganisatsioonid. Grupi juhiks oli määratud ministri I asetäitja Feliks Nõmmsalu. Tollane kord nägi ette, et välispass anti ainult üheks korraks ja seegi anti kätte vahetult enne piirivalveputka läbimist sadamas. Seisab siis Nõmmsalu piirivalveputka väravas ja ulatab grupi liikmetele järjest välispassid, et saaksime selle pilusilmse piirivalvuri kätte anda. Teen oma passi lahti ja oo õudust! Nime real selgete suurte tähtedega Lembitu Karang. Läbi mu Soome sõit, mõtlesin! Näitasin seda kohe ka Nõmmsalule. Kogenud mees ütles rahustavalt:  “See pass korjatakse tagasi tulles ära ja hävitatakse niikui nii. Nüüd oled nädal aega Karang. Nii kirjutad igale hotellipaberile, nii ütled politseile ja vastuvõtjatele Soomes, keegi peale sinu passi midagi kontrollida ei saa. Nii tegingi ja kõik läks korda. Ka Finlandiatalo külalisraamatus on sest ajast keegi Karang end jäädvustanud. Ma ei tea, kui palju eestlasi on nõukogude ajal vale nime all välismaal käinud, aga arvan, et ega neid palju peale elukutseliste spioonide või nagu siis oli kombeks oma spioonide kohta öelda, luurajate, olla ei saa.

         Veel ühest jamast, mis oli ka kaudselt seotud mu isa Nanseni passi, võõrapärase perenime ja võib-olla ka kirjega kuskil dokumentides:  vene riigi alam.Nimelt Eesti Vabariigi saabudes ei saanud ma kohe eesti kodakondsust. Mis viga? Nagu meil siiani riigiametites kombeks, salatseti pool aastat. Niikaua läks aega vastamiseks, et asja uuritakse. Siis tuli juba järgmine aasta, ei vastatudki tükil ajal. Pidin juba käega lööma ja mõtlesin, et võtan siis Venemaa kodakondsuse, halli passi ma küll ei võta. Ema pealekäimisel jätsin selle tembu siiski tegemata. Ega pole mul siiani Eesti ametiasutuste suhtes mingit kalli-kalli tunnet. Püüan neist võimalikult mööda käia.

 

 

 

 Puise rannas silku toomas

            Soolasilk oli veel 1950te aastateni tähtis ja võib öelda, vältimatu lisand maainimese toidulaual.

            Liha ei olnud suvine toit. Suvine toit oli soolasilk kartuliga, leib ja muidugi taar või kali. Heinaajaks pidi neid kõiki nelja olema piisavas koguses. Kuidas see õige taari- või kaljategemine käis, ma ei tea, kuid meie pool tehti suvist igapäevast heinateo jooki nii: Kui jaaniõlu otsa sai, siis valati pärale allikavett või keedetud kaevuvett peale, nii et astjas täis sai. See läks uuesti käärima ja siis taheti see vägisi enne päris heinaaja algust ära juua. Ja nii pandi siis vett jälle juurde ning visati kuivanud leivakannikaid astjasse maitse tegemiseks ja käärimise uuendamiseks. Piimanirkuga võeti seda heinamaale kaasa, pandi mõne sao või heinaauna alla, et jahe püsiks. Olime siis peale sõda vaheldumisi onu juures Soonistes, aga suviti enamasti Laisillal.

            Oli vist 1947.aasta kevad, enne kooli see igatahes oli.

            Sarapiku Artur tuli ühel päeval Laisillale ja ütles, et tema võtab kätte ja käib Puises ära, toogu talumehed, kes tahavad ka silku, oma vili ja kartul tema juurde. Puise kaluritega käis vahetuskaup nii, et vakk kala sai vakatäie kartuli või poole vaka leivavilja eest. Ütles, et läheb ühe hobusega, pole kedagi teist hobusemeest võtta. Küsis, kas ma ei taha kaasa tulla. Pidin rõõmust lõhki minema, aga ta pidas mind hobusemeheks veel liiga nooreks, et lihtsalt seltsiks, palju see poiss ikka kaalub. Paar päeva hiljem tuli Artur jälle, siis oli tal vankrikoorem vilja ja kartulit käes . Ütles, et homme, enne päikeseloojangut hakkame minema. Ega mina teadnud, kaugel Puise on ja mõtlesin, et mis me seal öösel tegema hakkame. Kui olime Laikküla raba vahele jõudnud, väsisin nii ära, et Artur tõstis mu kottide peale, kus kohe magama jäin. Ärkasin koiduhahetusel. Hoolimata mulle peale visatud saanitekist oli külm. Artur lohutas, et üle poole maa käidud. Ta ise käiski põhiliselt kogu aeg, mõne kilomeetri tagant istus kümmekonnaks minutiks vankriredeli servale. Rõudes (siis öeldi Riude) oli tal sugulane, seal tegime väikese peatuse. Arturil oli selle reisiga ikka oma mõte ka. Nimelt tahtis ta hakata naist võtma ja pulmadest pidi sugulastele ju teada andma. Selleks puhuks oli Arturil kaasas ka rohekas pudel viinaga. Kork oli ilusti kirjalakiga kinni pandud nagu poepudelitel, aga ma teadsin küll, et Artur oli selle ise Sarapiku karjamaal saviaukude taga põletanud. Mina olin seal käinud, sest aukudes oli triitoneid ja ogalikke, ning seal lendasid ilusad sinised kiilid. Käisin ikka neid vaatamas ja teadsin ka Arturi salakohta. Võtsime kaasapandud leivakotist hommikusuurust, nagu Artur ütles. Perenaine tõi piima juurde aga nälg oli juba suur küll ka palja leiva kugistamiseks.

            Hommikul jõudsime Puise randa.

            Oli seal teisigi hobusemehi enne meid. Kauplemine käis elavalt, ilma suurema jututa. Artur ja paar kalurit laadisid meie kastid-kotid teistesse vankritesse. Meil oli kaasas ka mõni lõngaviht, mille eest paar üksikut naist silku tahtsid. Lõngavihid võeti ka hea meelega vastu. Kuigi rannarahval oli lambaid küll, oli villase lõnga ketramine suur töö, enne veel pese, kuivata ja kraasi. Lõngavihi vastu sai külimitu täie silku. Meie hobune aeti põlvist saati merre ja kastid hõbedaste räimedega tõsteti meie vankrisse. Kastidesse oli puistatud ohtralt jäätükke. Kõik see koorem sai kaetud kahe või kolme saanitekiga, mis meil kaasas oli. Enne äraminekut kostitasid kalurid meid soolasiiaga ja Arturil ning teistelgi meestel oli kaasas ajalehest punniga korgitud pudel koduse puskariga. Need käisid siis ühiselt ringi, peale hammustati soolasiiga ja leiba. Mina pühendasin kogu aja ainult soolasiia ja leiva söömisele. Niimoodi käis sõbrakaubandus veel eelmise sajandi 50te aastateni. Kolhooside tulekul keelati selline äritsemine ära. Kuni aga vanu kalureid Puises ja nende tuttavaid talunikke siin oli, käidi ikka vahel salaja Puise rannas.

Talumehed Puise rannas silku toomas

                    Tagasitulek oli kiire, nüüd läbi Ridala otse Martnasse ja edasi Lauknale.

            Ega poleks ju minneski Rõudest läinud, kuid Artur hakkas naist võtma ja pulmakutse tuli isiklikult sugulastele edasi anda. Pulmad olid määratud küll alles sügiseks, kui põlluviljad koristatud, kuid nii see tol ajal käis. Pikalt mõeldi, pikalt valmistati ette, siis oli ka kindel, et ettevõtmine korda läheb. Aga tagasitulek oli mulle piinaks. Soolasiig ja palav ilm ajasid nii janutama, et pidin mitu korda kraavist vett rüüpama. Teel kohtasime potisetut, kes tegelikult polnudki setu, vaid puujalaga Haapsalu mees, kes korjas taludest kaltsu ja vastu andis punaseid savinõusid, mis oli perenaistele sel ajal oodatud ja hinnatud kaup. Artur ütles, et see mees pole Setumaad näinudki, kausid-kruusid toob ta kuskilt Pärnumaalt, kus rohkem selliseks tööks savi leiab. Aastaid hiljem rääkis mulle üks tuttav, et temagi kohtas seda potisetut  Kasari küla lähedal. Oli nii purjus olnud, et ajas oma kausi- ja kaltsukoorma kraavi kummuli. Ise istus põlvesügavuses vees, käed üle alt ära tulnud puujala ja toetas lõuga selle peale, et nina veepeal seisaks. Olid ta siis ära päästnud ja rakmeid järel lohistava hobuse, kes kraavipervel rahulikult sõi, uuesti ette rakendanud.   

            Peale lõunat algas peredes silkude soolamine.

                 Ka see oli omaette kunst. Kui silgud olid mõni tund verisoolas olnud, loputati need üle ja pandi hingedelt maha võetud rehealuse ukse peale päikese kätte kuivama. Paar korda päevas keerati neil teine külg ja paari päevaga olid need parajad. Nüüd laoti räimed kihiti soolaga kuivalt tünni ja pandi raskus peale. Vett ei lisatud, hiljem tuli natuke soolvett sellestki soolast. Niimoodi jäid silgud kõvad nagu pulgad, mitte lödised nagu soolvee pealevalamisega tehtud. Iga kord, kui silke astjast võeti, võeti ka kulbitäis silgu-soolvett. Keedukartul kasteti kahvli otsas silgusoolvette, kõrvale hammustati silku-leiba. Selline oli põhiline heinaaja toit. Suppi oli aega keeta alles õhtuks. Ja hommikul enne talutöödele minekut söödi tavaliselt eileõhtust kartuli,- oa- või tangusuppi, kuidas kunagi. Ja mingit liha oli seal aruharva. Küll aga praeti ees seisva raskema päeva, näiteks sõnnikuveo või viljamasindamise puhul soolapekki munadega.

Marimetsa rabamaastik ja minu rännakud seal läbi aastate

 Marimetsa raba serval .

 Marimetsa raba servamoreenil on hästi säilinud põlisteede võrk, mis ühendas Marimetsa raba ümber olevaid külasid. Taliteed suundusid rappa, kust mõisad ja talumehed turvast lõikasid, osa suundus üle raba Kalju ja Leila külla. Ilmselt vanim neist teedest on Kullamaa ja Marimetsa külade vahel kulgev põlistee. Selle alguses on kunagine Kullamaa sümbol, sajaharuline mänd. Mänd on mattunud siinsetesse liivadüünidesse ja viimase kümne aasta jooksul kiirelt kuivanud. Tee, kulgeb üle Kõveroja. haruneb kolmeks. Kõveroja isegi on vaatamisväärsus. Siin rabaservast lätete lähedal ei ole see süvendatud, nagu enamik ojakesi. Meetrilaiune veenire õigustab oma nime. Peaaegu iga meetri peal muudab ta oma suunda täisnurga võrra, moodustades silmustest koosneva hõbedase raja. Kui ilus võis olla maastik talude ümber 100-150 aastat tagasi, kui kõik karja- ja heinamaad olid selliste ojamustrite poolt kaunistatud. 20.sajandiga algasid ka suuremad maaparandustööd, mis tipnesid ojakeste süvendamisega sirgeteks kraavideks ja rabade kuivendamisega. 

 Rabateedel olid soosillad. 

 Üks teeharu pöörab rabaserva ja jätkub talveteena üle lageraba, Teine viib Ubasalu külla ja kolmas suundub Marimetsa küla ja Palivere poole. Selle katkestab ligi 250-meetri laiune raba, kuid enne astume üle põlvekõrguse kiviaia, mis kaetud veel poolemeetrise sambla- ja mättakihiga. Kiviaed ise on sajandite jooksul vajunud poolpehmesse rabaäärsesse pinnasesse. Pärimuse järgi on see Liivi ja Kullamaa mõisate külade vaheline piiriaed. Rahvajutu kohaselt olevat see tee olnud nn Sõjatee ja rabapinna all on pakkudest salatee ehk soosild, mis ühendab Marimetsa ja Kullamaa külade poolt tulevate teede otsi. Siin võib täheldada omapärast nähtust. Umbes üks kilomeeter enne soosilda rööbastee katkeb ja haruneb 4-5ks jalgrajaks, mis lõpevad mõnesaja meetri laiuse rabalaama servas. Teispool seda rabaosa algavad jälle teeotsad, mis viivad Palivere toppideni. Kas oli see mõeldud soosilla asukoha peitmiseks? Lähedal on ka Riiumets, mis oli Liivi ja Kullamaa mõisakülade poiste kaklemise kohaks, kui nad laupäeva õhtuti mõisate piiril olevas Aru kõrtsus kokku said. Kõrtsmik ei lubanud riiukukkedel kõrtsis ja kõrtsiõues kakelda, see oleks tema äri peale halvasti mõjunud. Lähedal, mõnisada sammu Jõgisoo poole algas tee ääres kasemets, kust ka parajaid kaikaid sai murda. Kalju külasse viiva talitee keskel, soosaarel Varese saunas elas aga sajand tagasi nõia kuulsusega naisterahvas. Verstakaardil on näha, et ühendust peeti talveteede abil ka Palivere mõisa ja Koluvere vahel

August Loopmanniga Marimetsa raba veerežiimi uurimas 14. aprillil 1998.a.

 Liiklusest rabas läbi aegade

 Ümber Marimetsa raba paiknes hulga külasid ja ka üksiktalusid. Kui lumeta aastaegadel oli nendevaheline suhtlemine üsna väike, siis seda enam kasutati seda võimalust talvel. Paljud talud olid soosaartel rabaservast kaugemal lageraba poole. Tihti oli nende talude ja lähima küla vahel lage vesi või õõtsuv rabapinnas. Sellised olid Õunapuuaru, Lõhmussilla, Pulgamatsi, Lõpupere, Varese, Jaani. Vaadates vanu verstakaarte võib näha vanade talveteede asukohti. Need kulgesid risti-rästi üle raba ja piki rabaserva Kullamaalt Leilani ja Palivere, Silgi ning Marimetsa külani. Oli talveteid üksikute talude vahel, enamasti oldi ju sugulased naabritega. Kui soosaartel oli üksikuid vabadikuhütte, siis püüti teed ajada ka üle nende soosaarte, et vajaduse korral puhata, ajada juttu, tuua külauudiseid ja ka ise puhata. Pärimusi on ka mõnel soosaarel asunud talvekõrtsist, kus tasu eest ka süüa anti ja teinekord ka midagi peale rüübata. Suuremad küladevahelised taliteed olid tähistatud. Endise Kullamaa metskonna metsniku Lembit Aasma vanaisa oli mõisa metsavaht ja nende meeste kohustus oligi taliteed tähistada. Mõisa metsavahid pidid raiuma ja vedama regedega rappa koormate viisi kadakaid, et nendega teetrasse tähistada. Muidu võis tuisuste ja külmade ilmadega teelistega õnnetusi juhtuda. Ja eks neid olevat ikka juhtunud, eksiti lumetuisus ära, hobune väsis ja mõnigi talumees jättis elu talvisesse tuisku. Kadakad pidid olema aga seepärast teetähisteks, et eristada neid mändidest, mis kasvasid kõikjal lagerabas. Kadakaid aga lagerabas ei kasvanud.

 Karukõrve ja Kureselja soosaared.

 Veel ühe soosilla asukoht läheduses vääriks ülesotsimist. Hilispärimus räägib, et Koluvere “hull krahv” olevat 19. sajandi keskel hakanud ehitama paeplaatidest teed Karukõrve soosaarele, et asustada sinna Kalju küla elanikud ja saada kätte viljakas maa. Kahjuks pole seda teed leidnud, ilmselt on paeplaadid juba nii sügavale vajunud, et neid enam näha pole. Umbkaudse asukoha võib küll ära arvata. Ilmselt algas tee Õunapuuaru ja Lõhmussilla talukohtade juurest ning läks üle Hanesoo, sest see on lühim tee kõvalt maalt Karukõrve soosaarele. Sealt leidis 1930tel aastatel Õunapuuaru tollane peremees Juhan Keskküla palktee jäänused. Karukõrve soosaarel olevat veel 19.sajandi lõpul olnud kolm talu – Jaani, Pulgamatsi ja Lõpupere. Huntide vastu olevat talude ümber olnud kõrge hirssaed. Kui suveõhtutel talusid ümbritseva aia väravaid suleti, olevat väravahingede kriiksumine kuulda olnud Leilasse. Hiljem kasutasid heinamaid Leila küla pered. Ka on soosaarel olevast paemurrust viidud paasi ehitamiseks. Teise maailmasõja lõpul olid siin Karukõrves metsavendadena peidus tuntud tõlkija, muinasgermaani eeposte eestindaja Rein Sepp ja õpetaja, luuletaja ning dirigent ja lauludelooja Ottniel Jürissaar. Teine suurem soosaar on Rõuma küla läheduses paiknev Kureselja põndak. See on piklik, nagu kure selg ja siin olevat olnud lähedaste külade heinamaad. Siin käidud ka õitsil, sest huntide tõttu ei saanud hobuseid siia ööseks üksi jätta. 

                Metsavennapunkri jäänused Karukõrves

 Parim aeg esimeseks rabamatkaks on peale lume, aga vahetult enne keltsa sulamist. See on tavaliselt aprillikuu esimesel dekaadil

 Esimese rabamatka tegin koos tuntud vanema põlve hüdroloogi ja polaaruurija August Loopmanniga, kes on spetsialiseerunud just rabade veerežiimi uurimisele. Läksime rabasse Marimetsa küla juurest.Valged tupp-villpead ümberringi, lepad, siis madalad männid, läheb ikka märjemaks. Siin-seal jooksevad sulaveenired üle meie raja Oli 14 aprill ja viimane aeg rabasse minna. Kuigi talvel ei näe rabataimestiku kirevat vaipa ega salapäraseid laukaid õõtsikutega, on ka siis huvitav suusamatku rabasse korraldada. Noorpõlves sõitsin pea igal talvel korra Kullamaalt üle raba teise serva, Palivere liivadüünideni. Tagasi tulles oli selgelt näha, et raba pind on keskelt kõrgem, kui servadest. Kullamaa kiriku tornist paistis sealt ainult torni katus koos ristiga. Mida lähemale sõitsin, seda rohkem hakkas torn välja paistma. Raba keskel on nimelt turbasambla kasvu kiirus suurem kui raba servades ja nii raba pind tõusebki kõrgemaks. Suvel põlvist saadik vees sumbates on liikumine aeglane ja matk jääb lühikeseks. Kõige parem aeg ongi selline, kui lumi on ära läinud, kuid kelts sulamata. Neid päevi võib olla ainult 3-4, siis tuleb vesi keltsale ja jälle on kehv liikuda. Rabas võib leida palju inimtegevuse jälgi. Enne lagerabale jõudmist on teeraja ääres järskude servadega täisnurkseid auke. Need on turbalõikamise augud. Enne sõda võtsid talumehed siit turbapätse loomade allapanuks lauta. Suvel ja sügisel lõigati vajalik kogus turbapätse küljemõõtudega umbes 40 kuni 70 cm. Need pätsid laoti umbes 1,5 m kõrgustesse aunadesse kuivamiseks. Taliteega veeti need siis koju.Suuremad tööstuslikud turbaaugud on siit veidi eemal. Sealt võeti turvast Ellamaa elektrijaama kütteks. Viimati olevat seda tehtud 1944-45 a talvel. Edasi olevat pandud talunikele suured riigikohustused turba lõikamiseks ja kõigil oli kohustus mitmeid nädalaid töötada elektrijaama lähedal Ellamaa rabas. Rabapinna all on rikkalik vetevõrgustik. Raba on imelik ja salapärane elusolend. Väliselt vaikse pinna all keeb vilgas vee liikumine. August Loopman juhtis minu tähelepanu lagerabas ribadena kasvavatele teistest kõrgematele männijändrikele. Lagerabal üldiselt mändide kõrgus ei ületa pooltteist meetrit. Ribades, kus ka maapind veidi kõrgem, on aga kuni kolmemeetrisi puukesi. Siin all on liikuv vesi, maaalune rabajõgi! Ja need veesooned hargnevad, lähevad kokku ja avanevad kohati laugastena. Laukavesi on alati väga puhas ja karastav. Kuigi turbaleotisena pruunikas, võib seda julgelt juua. Miks siis seisvates laugastes vesi ei rikne? Just sellepärast, et neid läbivad rabaalused ojakesed. Vesi on siiski hapnikuvaene ja kalu pole laugastes eriti täheldatud. Kui pardid toovadki siia oma lestade küljes kalamarja, ei ole siin koorunud vastsete elu ilmselt hapnikupuuduse tõttu kuigi pikk. 

Kõige parem on keltsal käia

 Teekond toppidesse ja laugastele.

 Järgmisel rabamatkal võtame suuna Marimetsa raba suurimate laugaste poole. Palivere asula taga on mitmed topid. Nii nimetatakse siin rabaäärseid kõrgendikke, kus lõppevad raba serva viivad umbteed. Siit edasi läksid vanasti, kui peamiseks talviseks sõiduvahendiks oli regi, talveteed. Need suundusid Kalju külla, Leila külla ja Rõuma mõisa poole. Lõunapoolsed suundusid Marimetsa külla ja Kullamaale. Ühe lõunapoolse topi juures on Jõgisoo küla talude poolt riigilt renditud turbavõtukohad. Sõidumaad ühest raba servast teise olid jagatud pooleks ja mõlemad külad teine teisel pool raba käisid esimese lumeteega kohustuslikus korras oma poole peale „kadakaid panemas“. Regi raiuti mehepikkusi kadakaid täis ja kahe mehega tähistati talvetee rabasse torgatud kadakatega. Tuli ju liikuda ka tuisuste ilmadega ja ilma nähtavate tähiste võis teelt eksida. Mände ei tohtinud teetähisteks panna, sest meid jätkus rabas hulgi ja need oleksid hilise sõitja õigelt teelt eksitanud. Koluvere mõisas oli kadakate varumine ja teetähiste paneku korraldamine metsavahtide töö. Kullamaa pool vastutas selle eest Iti Jüri. Jüri elas põlises Iti metsavahitalus ja nimeks oli tal hoopis Jüri Rooste.

 Marimetsa laukad on järvemõõtu. 

 Laukaid on siin kaks suuremat gruppi, millest omakorda suuremad annavad väikejärve mõõdu välja. Oma 200-250 m pikad ja 50-60 m laiad. Neid võib küll järvedeks nimetada, sest neis kasvab massiliselt mitmesuguseid järvetaimi. Silmapaistvaimad on valged vesiroosid. Veidi maad topi otsast, enne laukaid, on väike metsane rabasaar, millel nimeks Sutsharaka mägi. Siin võttis kohalik elanik Peeter Arumäe aastakümneid tagasi kinni 11 hundikutsikat. Otsides põdrasarvi, oli ta Sutsharaka mäe liivaseljandikul leidnud hundipesa. Ka emahunt oli korra end näidanud, kuid lähedale ei tulnud. Mees toppis kutsikad kotti ja sõitis topi otsa jõudnult mootorrattaga koju. Mis neist edasi sai, seda kohalik rahvas enam ei mäletanud. Rabas ei tohi kiirustada. Rabas liikudes peab olema ettevaatlik. Alati peaks kaasas olema paari meetri pikkune toekas kepp. Sellega saab katsuda kui kindel raba pinnas on. Mõnes kohas, mis paistab olema üsna kindel, läheb kepp läbi paarikümne sentimeetri paksuse jõhvikavartega kaetud kasvukihi. Ja all on kohe muda või vesi. Eriti hoolikas tuleb olla kohtades, kus on laialt tasaseid nn älveid, mis on kaetud ainult turbasamblakihiga. Liikuma peab ainult kõrgemaid mättaid pidi. Kui siis jalg ikkagi mõnest väiksemast älvest läbi sopsab, on maapinnale pandud kepi peale toetudes hea sealt lõksust välja pääseda. Aga raba võtab ikka oma. Rabast ei pääse isegi rabaelanikud. Paljude rabamatkade jooksul olen korduvalt leidnud rabalaukasse uppunud metsloomi, isegi põtrasid. Loom tuleb jooma, kallas pudeneb raske keha all sisse ja ongi õnnetus käes. Kuna rabajärvede ja -laugaste kaldad on täiesti järsud, ei ole loomal võimalik kuskile toetada, et välja ronida. Õieti on kallas vee peal ujuv taimede ja puude juurtest läbi põimunud õõtsik. Kohe kalda servas võib lauka sügavus olla mitu meetrit.

 Rabas on ka ürgmetsa ja inimeste pelgupaikasid.

 Ringiga suurlaugaste juurest lõuna poole minnes jõuame Peeterselja mäele. Metsameeste kõnepruugis oli see mugandatult Peterselli mägi. Mäe ja kõva pinnasega Kullamaa-Palivere otsmoreeni vahet on oma 300 meetrit. See mägi on 3,3 hektarit suur ja seal kasvas 150-200 aastane männik. Nõukogude ajal oli see enne Marimetsa raba looduskaitse alla võtmist, st enne 1957 aastat, metsamajanduskavas määratud lageraiele. 1967.aasta sajandi torm murdis ja heitis enamiku puudest. Nüüd on see tõeline, täiesti läbimatu ürgmets. 1941.aastal olid Marimetsa ja Ubasalu külade mehed siin soosaarel paos vene mobilisatsiooni eest. Kohalik metsaametnik, loo jutustaja Ants Lind, teab neist ainult oma isa ja Kullamaa kirikuõpetajat Henn Unti.

 Raba oli sajand-poolteist tagasi oluline küttepuidu varumise koht. 

 Mõtlen vahel rabaelule võrdlustega tänapäeva ja sajanditaguse ajaga võrreldes. Raba on jaotatud tsoonideks, sihtkaitsevööndites ei tohi inimene teataval perioodil liikudagi. Minu 1908.aastal sündinud ema mälestuste järgi käis Marimetsa rabas 20.sajandi algul vilgas tegevus. Nimetatud sai juba turbalõikust ja teid läbi raba. Aga mõisaajal ei olnud talumeestel kuigi palju metsa. Ja oli ametimehi, vabadikke ja popse, kel üldse maad polnud. Rabast oli lubatud hagu teha kütteks. Kui lumi hakkas sulama, mindi rappa ja tehti sadu kubusid hagu. Seda võimalust kasutasid ka talunikud, et hoida oma metsa ja puisniite. Mindi üha kaugemale, otsiti jämedamaid puid. Need, kel oli hobune, jõudsid pea raba keskele saarekestele, kus veel puutumatuid tukkasid. Inimtegevus rabas käis aastaringselt. Sajad inimesed töötasid rabas, kuni kelts hakkas ära minema. Enamik püüdis ka oma haokubud ära vedada, paljud aga vedasid alles sügisel reetee tulekul. Aga paljud vabadikest ja popsidest tegid seal tööd edasi, raiusid võsa ja männinässe, panid need kubudesse ja virnastasid aunadesse, nagu teised rabatöölised tegid turbapätsidega. Kui rabapind jälle pealt külmetas, sai need haokoormad hobuse-reega ära tuua Nii teenis vaesem rahvas ülalpidamist taludele küttehao valmistamise ja turbalõikusega. Ka niideti rabaservades, kus vähegi niita oli ja ega neid saadusidki enne külmasid kätte saadud. Sellest rääkis elupõline metsnik Lembit Aasma, kelle vanaisa, mõisa metsavaht, pidi nendel töödel silma peal hoidma Ei vaadatud siis pesitsusaegu, ega mõeldud taimestiku tallamise peale. Metsist ja rabapüüd oli sellegi poolest palju. Mõisa metsavaht pidi ka linnumaiaid talupoegi taltsutama. Uus rabasse tung algas juulis, kui valmis murakas. Seda otsides sõeluti jälle raba läbi. Ja kui valmiv jõhvikas punetama hakkas, võis rabas mõnikord näha sadu inimesi. Vahe tänapäevaga oli vaid see, et rappa mindi jõhvikale ikka ja ainult vihmase ilmaga, siis, kui heinatööd või vilja- ja kartulivõttu teha ei saanud. Jõhvikaid võis rabas tasuta korjata, aga Liivamännikusse mustikale minnes tuli mõisa kontorist 1-2 kopika eest tsekk lunastada. Nii rääkis mu emagi, kui ta oma emaga mustikal oli, et ükskord tuli mõisa metsavaht Iti Jüri ligi ja küsis: „Kas teil ikka sekku (tsekki) ka on?” Ka seenele, mustikale, pähklile või pohlale mindi ikka ainult vihmase ilmaga. Oma talu, oma töö, see tuli ikka kõigepealt ära teha. Sellest olenes pere ja loomade ellujäämine, toidu ja sööda küllus talvel 

 Elurikkus rabas hakkas järsult vähenema siis, kui inimesed oli ammu rabast lahkunud. 

 Rabatööd katkesid sõjapäevil pea aastakümneks. Aga peale sõda oli Marimetsa raba ümber veel kümneid metsisemänge, rabaservade heinamaadel oli tavaliseks linnuks teder. Tetredega olen isegi seal paljudel kordadel kohtunud. Kõik see hakkas kaduma 1950te aastate keskel. Mingid põhjused pidid elu rabas hääbuma panema. Oli see veerežiimi muutmine, kährikute ja rebaste süü, väetiste ja mürkide laialdasem kasutamine põldudel alates 1950te teisest poolest, kliimamuutused või kõik kokku, eks seda peavad asjatundjad selgitama. Aga nii vähe inimesi, kui praegu rappa satub väljaspool laudteid, pole seal kunagi olnud. Raba oli sadu aastaid samasugune elu-ja töökoht külainimestele, nagu põld, mets ja niit.

 Raba tõmbab sind imelise jõuga 

 Marimetsa rabas hakkasin igal aastal käima, siis kui 1950tel õppisin Tallinnas Merekalandustehnikumis. Algul talviti, kui suusatasin ümberkaudsetes metsades ja aasadel. Neil talvil oli alati lund palju ja minu koolivaheaja päevad möödusidki põhiliselt hommikust õhtuni suuskadel. Siis hakkasingi tegema suusamatku Kullamaa Liivamägede tagant rabale minnes Palivereni välja. Kui lumi oli külmetanud ja sellel paari sõrme paksune lumekiht, kulus 14-15 km läbimiseks paar tundi. Oli ju vaja ringi vaadata looduses ja kiirustada polnud vaja. Tagasi siis sama palju. Igal talvel sai tehtud kaks-kolm sellist matka, sest käisin ju ka pühapäeviti kodus. Siis nägin esmakordselt, kui kõrge on rabapinnas raba keskel. Palivere poolt tagasi sõites paistis algul vaid Kullamaa kiriku tornitipp ristiga. Raba keskele jõudes oli torn juba täies hiilguses nähtaval. Raskem oli sõita siis kui lumi oli kohev ja vahel mitukümmend sentimeetrit paks. Mu eestiaegsed tädi poolt kingitud Kaitseliidu suusad vajusid sisse, vahelduv- või paaristõugetega sõidust ei tulnud midagi välja. Aega üheks otsaks läks kaks korda rohkem ja tagasitulek oli juba tõeline katsumus. Samasuguseid matku tegin ka suviti. Kuna aga suvel on rabas liikumine üsna aeganõudev paljude ringikäikude ja lisapõigete tõttu, piirdusin tavaliselt ühe-kahe korraha suve jooksul. Aga see-eest on suvine raba võrratu oma taimerikkuse, laugaste, lõhnade tõttu.

 Perega rabas. 

 Kui elasime juba Haapsalus, püüdsime koos perega ikka igal aastal kord-paar Marimetsa rabas käia koos lastega. Õpetasin ka lastele, kuidas tuleb rabas liikuda, kuhu tohib astuda ja kuhu ei tohi. Meeles on jõhvikal käimised kui poisid veel väikesed olid. Kord olime läinud Liivamägede tagant paari-kolme kilomeetri kaugusele. Vesi oli kohati põlvini. Oli ju sügisepoole ja vihmapäevi sel aastal palju. Kaksikud poisid väsisid üsna ära, olid vist nii 5 aastased. Mina võtsin ühe kukile, ema teise ja nii tulime. Tüdrukud, nagu ikka, olid väga vaprad. Aga lapsed õppisid, ega kartnud ka hiljem üksi rappa minna. Meenub üks päev 1990te algul. Tiiu ja Mare olid mõlemad juba Tartus õppimas, olid nii 18-19 ringis. Tiiul oli vaja korjata herbaariumi jaoks rabataimi ja nii nad otsustasid minna Ristilt otsejoones üle raba Kullamaale. Seda on otsejoones 12 kilomeetrit. Mina neid ei keelanud, kuigi ema ütles, et tal süda valutas. Õpetasin ainult, et pidagu silmas kõrgepingeliini, mis raba läbis ja hiljem hakkab juba Kullamaa kiriku torn paistma. Kaasas olid neil ajalehed taimede jaoks ja nii nad läksid. Sõitsime autoga Kullamaale ja jäime ootama. Ei läinud kolme tundigi, kui tütred kohal olid.

 x

 Nagu olen nüüd kuulnud, on nüüdsel ajal rabasse ehitatud laudteedel suur menu. Ja laudadelt ei tohigi vist kõrvale astuda. Ja igale poole ei tohi üldse minna. Tõelist rabaelamust sellisel viisil ei saa. Veendusin selles ise, kui aastad tagasi esimesel laudteel mõne korra käisime. See oli nagu rooside nuusutamine läbi kilepakendi.

 

Manivald Müüripeal

Lahkunute ärasaatmisest

Minu kinnisideeks on olnud tänaseni see, et töökollektiivi juhtkond peaks osalema oma senise kaastöötaja matusel. Osalema südamega ja olema abiks lahkunu perekonnale. Kuulutuse avaldamine kohalikus ajalehes on üldjuhul saanud kombeks. Aga pärjaviimist koos väikese sõnavõtuga juhtub hoopis harvem. Tihti tuli näha seda, et pärg on tellitud, kuid pärja viijat otsiti poolvägisi. Selline suur ükskõiksus pahandas mind lõpuks ära. See oli 1974.a. suvel, kui maeti saksa rahvusest kolhoosi mesinikku. Tellisin pärja ja viisime koos Jaak Kalbergiga selle ilma kellegi käsuta ära. Alates sellest matusest osalesin peaaegu kõigil matustel, mis “Sõpruse” piirides toimusid järgneva kaheksa aasta jooksul.
Nende kaheksa aasta jooksul rääkisin kolmele partorgile, et andku ta käsk ühele lahkunu tööjuhile, et see tuleks koos minuga matusele. Oli juhuseid, kus oli vaja täiendav kätepaar mõnele toimingule külge panna. Aga ükski partorg ei suutnud sellist soovi ellu viia. Üks osakonnajuhataja isegi soovitas, et vii see pärg ära ja tule kohe tulema. Pole vaja peielauda minna ega sellega aega raisata. Selliste soovituste kohta vastasin – aeg antud elada, aeg antud surra. Ja meie elavad peame ilma käsuta leidma 2-3 tundi aega peielauas istumiseks.

Kohtumine Pohlametsaga pani mõtlema


Nende aastate jooksul kujunes välja asjalik koostöö kohaliku Lääne-Nigula koguduse õpetaja Friedrih Pohlametsaga. Samamoodi tuli tihedalt suhelda Haapsalu orkestriga ja kõnelejatega. Nõutud kõnemehed olid Lembitu Varblane, Jaan Päeva, Lembit Kask, Lihulast Kusti Üksvärav, jt. Kui matmist korraldati kirikus, siis omaste nõusolekul tellis kolhoos sinna ka orkestri. Mängiti need lood, mida Pohlamets palus.
Mina ütlesin üldjuhul omad sõnad lahtise haua juures, kui panin kolm peotäit mulda. Minu sõnad olid: “Sellel mullal oled sina sündinud, kasvanud ja õppinud, seda mulda oled südamega harinud, siia mulda jätame sind täna jäädavalt puhkama.”
Ühel päeval tuli Pohlamets mulle koju külla ja tundus olema natuke närviline ja mures. Ajasime tükk aega maailma asjadest juttu. Lõpuks jõudis ka selleni, mis talle muret teeb. Tema mure põhjuseks oli minu sõnavõtust viimane lause, mille lõpetasin .... jäädavalt puhkama. Tema lõpetas oma sõnavõtu alati sellega, et see haud on ajutine puhkepaik, kust issand äratab sind kunagi üles. Sain tema murest hästi aru ja tema juuresolekul jätsin edaspidi sõna jäädavalt alati ära.
Fridrich Pohlamets oli tõesti omamoodi isiksus paikkonnas. Lääne-Nigula kogudust teenis ta 50 aastat. Mina vahel naljaga pooleks arutasin, kas mõni partorg ka jõuaks nii pikalt ühel kohal teenida? Temast räägiti seda, et 1944.a. septembri keskel oli ta läinud Tallinna. Seal kohe küsitud, kas varanatuke on kaasas, siis paneme sind kohe järgmisele evakueeritavate laevale. Tema öelnud vastu, et mingit vara pole kaasa võetud. Siis öeldud, et võid ka ainult seljasolevate riietega laevale minna. Tema jälle vastanud: “Ma ei saa ära sõita, pühapäevaks on lauakirik välja kuulutatud ja mina pean kirikuteenistust pidama”.

Veel kohalikust pastorist


Pohlamets oli väga liikuva iseloomuga. Ta elas Turvalepas üksinda ühes talumajas, kirikust 5 km kaugusel. Küll nähti teda bussipeatuses, Nigula raudtee peatuses, jne. Tihti peal veel päris halva ilmaga. Mitmed inimesed imestasid, miks ta ennast nii taga ajab. Neile ütlesin seda, et tema oma issandat ei saa petta. Meie siin müüdavas maailmas võime oma ülemustele valetada nii palju kui jultumust on, aga kristlik inimene ei hakka valetama.
Kui oli tema 80nes sünnipäev, 04.09.1980.a., siis sõitsin ma talle koju külla. Ajasime laua ääres juttu. Ta võttis ahju august kirikuveini pudeli ja valas sealt kummalegi pitsi. Ta näitas veel oma raamatuid. Siis ta ütles, et minu käe alt on läbi käinud päris suuri isikuid. Ta tegi lahti leeriskäijate raamatu, aastast 1954-56. Näitas sealt paari nime. Vennad Peegid, neist Elmo Peek töötas Haapsalu RK I sekretärina. Tema poolt leeriõpetust saanud isik töötab NLKP palgalisena kõrgel ametkohal. Põgusalt arutasime veel seda, kuidas ikka keegi isik võib olla nii mitmetahuline. Kas on tegu kahepalgelisusega? Kumba poolt on nüüd tegelikult petetud – kas kirikukogudust või parteid? Lõppjäreldus jäi tegemata.
Järgmisel pühapäeval peale kirikuteenistust toimus pastoraadi saalis pidulik lõunasöök Pohlametsa auks Sel ajal asus meie kontor veel pastoraadi majas. Osalesin teenistusel ja lõunasöögi ajal ütlesin tervitused ka “Sõpruse” kolhoosi juhatuse poolt.
Lõunasöök lõppes ja piiskop hakkas ära sõitma. Siis paljud läksid piiskoppi auto juurde saatma. See ärasaatmine tundus mulle mageda pugemisena. Tuli kangesti tuttav ette. Sellelt platsilt oli korduvalt ära saadetud mitmeid pealinna ja Haapsalu ülemusi. Inimene jääb ikka inimeseks ja küürutamise vajadus on emapiimaga kaasa tulnud. Võimaluse korral oleme nõus küürutama piiskopi, kõrge parteifunktsionääri ja tänapäeval rahavõimu esindaja ees.

Võrdlesin omaette ilmalikku ja vaimset elu maal


Jõudis kätte aeg, kui Pohlamets pidas oma viimase jutluse ja ametisse astus Leevi Reinaru. See oli vist 1982-83.a. Mäletan seda pühapäeva hommikut, kui käisin oma autot tankimas. Siis Silvi Kallemets küsis: “Kas lähed täna kirikusse”? Minu vastus: “Lähen vaatama, kuidas tuleb teha poliitmassilist kasvatustööd?” Mis kasvatustööst sina räägid? Mida sealt õppida? Kirjalikke kutseid ei ole kellelegi personaalselt saadetud. Bussiliine käima pole pandud. Aga kirik tuleb rahvast täis ja õpetajate vahetus saab tehtud. Mida sellest siis imelikku? Soovitasin tal meenutada seda, kuidas toimuvad meie parteikoosolekud? Kõigepealt saab iga asjaosaline personaalselt kirjaliku kutse. Kutsel on kirjas ka selle päeva bussiliini kellaajad. See kutse sisaldab teinekord isegi varjatud ähvardust. Kui kellaaeg on kukkunud, siis veel vajalikku hulka kohal ei ole. Vaene partorg tuletab meelde, et see või teine-kolmas jõuab lähema pooltunni jooksul kohale, et võiks nagu ikka kohe alustada. Kaks külarahva erinevat organisatsiooni ühel territooriumil. Mõlemad tahavad inimkonnale head teha. Üks lubab kohest kommunismi saabumist, teine lubab pääsemist ja igavest elu veidi kaugemas tulevikus. Aga oma liikmete kokkusaamine parteil toimub omamoodi raskelt, kuid kirikul sellist muret pole. Minu arvates oli palju õppida.

Räige riigikord õhutas ka räiget suhtumist tööinimesse

Meie matusekorralduses juhtus ka mõni viga. Matsime Kirimäelt Heino Mutsot. Esimees Kaljo Kalamees oli ka matusel. Tunnetasin, et varsti peab meist keegi sõna võtma ja küsisin: ” Meie ka peame midagi vist rääkima”? Sellele Kaljo vastas: “Eks temaga on omajagu räägitud küll”. Sellega vihjas vist sellele, et Heino teinekord purjutas, töö jäi tegemata ja siis tuli noomida-näägutada. Tundes Kaljo iseloomu, ei sobinud minul esimehest ette trügida, et mõned sõnad Heinole igaviku teele kaasa öelda. Mõni aeg hiljem matsime Laane Bennot (Bernhard Laane). Kõneles Lihulast Kusti Üksvärav. Benno ja Kaljo olid kaua aastaid koos mehaanikutena töötanud ning mõttes lootsin, et Kaljo ütleb mõned sõnad. Aga ei. Mõni aeg hiljem Benno naine Enna pisarsilmi meenutas: “Kas Benno aastate pikkune töö kolhoosis ei olnud seda väärt, et keegi kolhoosimeestest oleks mõne sõna kaasa öelnud”? See viitab omakorda sellele, et matuselised ootavad juhtkonnalt mõnda head sõna lahkunu meenutamisel.
Mina olin sel ajal omamoodi sinisilmne ja tundsin muret partei autoriteedi pärast. Väiksemas seltskonnas avaldasin mõned korrad ka oma mõtteid. Mina jagasin partei isikkoosseisu kolmeks osaks. 1/3 neid, keda ei oleks tohtinud kunagi sinna värvata. 1/3 oli lihtsalt ballastiks, kelledest mingit kasu ei olnud. Ja see viimane 1/3 tegi ka sisuliselt midagi.


Manivald Müüripeal

 

 Matkad noorpõlvemail Liivamännikust Eruheinani  

Hakkasin meenutama matku mu lapse- ja noorpõlves, mida tegime emaga koos, kui veel kooliealine olin. Emagi oli siis veel neljakümnendates eluaastates. Need toimusid siis ikka pühapäeviti, ema käis ju tööl ja minulgi oli siis kool ka laupäeviti.

Ema tahtis ikka minna vaatama kohti, kus oli möödunud tema noorpõlv. Ta oli ju lapsest saadik elanud Koluveres, aga palju sai käidud sugulaste, kooli- ja leeriõdede ning isa-ema tuttavate juures ümberkaudu külades. Põhiliselt olid need paigad Laukna, Maidla ja Sooniste kandis. Tema parim sõbranna Tagapõlde Ärna, minu hilisem ristiema, elas aga Laukna Laisakülas, nimetatud ka Hundipuhkama külaks. Seetõttu oli see kant sageli noorte läbikäimise- ja ka pidude, sünnipäevade, talgute ja muude tegevuste kohaks. See kant ulatus siis ka üle Pokuti jõe, Krahvi tee, Laavi ja Rebaseaugu kanti välja.

Olin siis kõva suusataja, koolis käisin iga päev talvel suuskadega, nagu enamik koolipoisse tollal. Ka ema suusatas pea iga päev, kui vähegi aega oli. Emal olid ennesõjaaegsed Kaitseliidu suusad nn norra sidemetega ja minul olid samasugused, mis olid mulle kingitud tädi Sassi poolt. Sõitsin nendega kümmekond aastat, olid hästi kerged, lõpuks kulusid eest kumeruse kohast paberõhukesteks. Kui sealt pooleks läksid, lappisin plekiga ja sõitsin edasi! Üks paar neid Kaitseliidu suuski on mul praegugi alles, kavatsen neid pakkuda praegusele Kaitseliidule, ehk tahavad muuseumi jaoks.

Alustasime matka tavaliselt enne kella 11, pidime ju arvestama, et talvel hakkab kell 4 videvikuks muutuma, selleks ajaks pidime tagasi olema. Läksime mööda lumehangesid Pöördhauani, mõnikord Liiva küüni juurde. Liiva küün asus Katlahaua kõrgel kaldal, seal asub praegu 1970tel ehitatud Jäägrikoda, tollaste ministeeriumi ülemuste pidupaik.

 Katlahauast on selline pärimus, et siia on maetud katlatäis kulda muistsest vabadusajast. Selle saab kätte kui tulla siia neljapäeva täiskuu ööl. Kaasas peab olema ühest pesakonnast kooruńud seitse musta kuketibu. Kui nüüd siduda need nööri otsa ja nöör vette visata, tuleb katel peale vajalike sõnade lausumist välja. Katlahaud pidi ka põhjatu olema, aga ühel suvel, kui Kullamaa vesiveski pais oli heinategemise ajaks jõekallastelt alla lastud, käisid mehed selle läbi. Üle kahe meetri polnud kuskil vett.

Pöörasime siis metsasihile, mis viis Iti metsavahitalu poole. Mõnikord põikasime Oti sauna aseme juurest vasakule Sarapiku teele ja ema näitas mulle oma lapsepõlvest meelde jäänud metsa, mida nimetati Eksitaja metsaks. Räägiti, et paljud on siia ära eksinud ja ikka ringiratast käima jäänud, tema ise ka. Siin oli minevikus Viiu saun, kus elas vana teadjanaine Viiu.  Viiul oli ikka päris nõia maine. Emale oli 4-5 aastaselt ikka meeldinud joosta Koluverest läbi Ussimõisa Viiu sauna ja kuulata tema lugusid loodusest, loomadest ja lindudest. Lõpuks ta polevatki tahtnud sealt äragi tulla. Tema ema oli pahandanud seepeale. Viiu oli siis võtnud mu ema oma põlvede juurde, süüdanud peotäie rohtusid-heinu ja pannud selle savikausiga tooli alla, mille istmelauas olid augud. Olid vanasti sellised vineerpõhjaga toolid. Ema oli vaadanud läbi aukude imbuvat suitsu, tundnud selle kirbet lõhna ja hakanud järsku hirmsasti Viiut kartma. 

Õeruste suitsutare Laisakülas 1960.a.

Mul oli kaasas isalt pärandunud fotoaparaat "Komsomolets", vaatasime ümbritsevat loodust ja otsisime huvitavaid vaateid. Oli mõni kõver või omapärane kuhikjas ja harali okstega puu või põõsas, sai ikka jäädvustatud. Või torkasid silma haavikuemanda hüpete jäljed kohevas lumes, orava näritud käbid või rähni sepikoda. Erilist huvi pakkusid üksikud võimsad kadakad, neid siis veel ikka metsas leidus. Pokuti jõe Luistepoolsel kaldal kasvab praegugi võimas 130 aastane männik, mis tol kaugel ajal oli just parajasti vaigutamisel. Mõni aasta tagasi leidsin sealt salapäraste vaigutuskarridega hongade vahelt veel pakkide viisi kasutamata plekist  vaigutorbikuid.

Krahvi teest läksime tavaliselt üle, sest mööda teed polnud huvitav suusatada. Aga selle 10 km pikkuse noolsirge, ainult ühe jõnksuga tee kohta on huvitav hilispärimus. Viimane Koluvere krahv tahtis ehitada tee Luiste mõisa. 4 km peaaegu Pokuti jõeni kulges töö takistusteta. Siis aga tulid vastu Laavi peremehe, taluomaniku Truuboni maad. Truubon polevat lubanud krahvil teed läbi oma maa ehitada. Krahv pakkus vastutasuks üht aruheinamaa tükki läheduses. Truubon mõtles ja nõudis kahte. Kokkulepe jäi sõlmimata ja krahv tegi teele täisnurkse pöörde vasakule ja poole kilomeetri pärast pööras uuesti mööda mõisamaid üle Pokuti jõe Luiste poole. Huvitav on see, et mõni aasta tagasi omandas talukrundi vana Truuboni lapselapse laps just sama Krahvi tee algusse ja asus siia ka elama. 

Umbes poolel teel Laavini võib leida veel koha, nimega Huntaugu mägi, kus sadakond aastat tagasi elas oma pooleldi maa alla ehitatud onnis, maakojas, Huntaugu Kaarel (foto 1920test allpool).  Kaarel punus ja parandas korve, tinutas külanaiste vettjooksvaid plekknõusid ja ajas mõisale tõrva. Korvide punumiseks oli Kaarel mõisast toonud ja oma maakoja juurde istutanud painduvate punaste okstega kontpuud, mida külarahvas pidas punaseks pajuks veel 1970-tel aastatel.  Selle "mäe," tegelikult moreenseljandiku ümbrus on rikast seentest. Siin on puravikke, madalamas osas, Liiva talu endisel karjamaal aga kuuseriisikaid. Ema olevat Veigla Iidaga lapsepõlves siin käinud, aga Kaarel ei olevat neid oma maakotta lasknud. Ukseavast olid paistnud plekk- ja puunõud, mida oli terve põrand täis.

Tõrvaajamiskoht on tasandatud ja sinna ehitati metsloomadele söödahoidla. Tee läheduses on sadakond aastat tagasi olnud mitmeid popsisaunu nagu Oti, Piiremaa, Rõngasmaa jt. Krahvi teed on hea läbida ka jalgrattal, veel on märgatavad vanad taliteed, mis nüüd Krahvi teega lõikuvad: Luiste-Kullamaa talitee, Ketu-Koluvere talitee, mida nimetati ka veski või laadateeks. Pokuti jõe ületamisel Eruheina mäe peal võib paremat kätt uudistada salapäraste karridega võimsat 130 aastast vaigutusmännikut. Kui me sügiseti käisime sealkandis matkamas, püüdsime ikka leida uusi ja seni läbi käimata metsasihte ja kraavitrasse. Kaasas oli ka kott, millesse sai korjata pohli, mida raiesmike piiravate kraavide liivased kaldad või kändude ümbrus täis oli. Mustikaid saime kodutagusest metsastki.

Ringiga tulime tavaliselt Laavile, sealt läksime üle Pokuti jõe. Siin asus aegu tagasi väike ühe kivipaariga vesiveski, mille tammi koht veel märgatav. Siit suundusime mööda jõeperve Eruheina poole. See oli huvitav mets. Olid siin ju olnud kunagised metsaheinamaad. 1940te lõpuks, 50te alguseks olid need juba võsastunud. Seda huvitavam oli kohata järsku meetrise läbimõõduga tammesid ja mände. Ka päris jõe kaldal kasvasid ridadena hiiglaslikud jändrikud tammed. Kõige tähelepanuväärsemad olid siiski siinsed männid, neid oli paarkümmend. Mõnest me emaga kahekesi ei suutnud ümbert kinni haarata. Aga nende hiiglaste lõpp oli kurb ja mõttetu. 1990te algul, kui ükskord jälle sinna kanti sattusin, olid need  koos muu metsaga ka need maha raiutud. Olid järgatud 2-3 meetristeks, aga masina jõud neis vist üle ei käinud, vedelesid veel aastaid Krahvi tee veeres kraavis. 

Sealt metsast leidsime kord umbes säärejämeduse kuuse, mis oli alates maapinnast kuni rinnakõrguseni keerdunud nagu korgitser. Pilt sellest on mul praegugi alles. Varsti jõudsimegi Eruheina piirini. Nime oli sellele kohale andnud kunagine talukoht, millest küll siiski enam midagi peale mõne kivivare ja palginoti järel polnud. Enne seda oli maapinnal sügav nõva, otsekui oleks seal kunagi suurem oja voolanud. Siis tuli sellest aga suviti peenike nire vett, mis Pokuti jõkke suubudes moodustas Sopaaugu talu kohas umbes meetrikõrguse kosekese. Talvel oli seegi nireke peitunud lumekoorma alla. Kose lähedal oli aga emale juba vanast ajast tuntud jändrik kaheharuline ja suurte tüvepahkadega tamm. Tema ema oli lapsepõlves teda sinna viinud ja rääkinud, et see on Ohutamm. Kellel liigesed valutasid, käis siin oma liigeseid ohutamas. See tähendas, et hõõruti haiget liigest vastu pahkasid ja loodeti abi. Ilmselt ka saadi, sest meiegi käikude ajal polnud see tamm unustuses. Siin oli värvilisi lõngatükke, varem olevat siia toodud ohvriks tammele ka peenraha, kaabitud hõbedat rahalt või sõlelt ning pandud toitugi Maaemale ja haldjaile.

Tagasi hakkasime tavaliselt tulema läbi kunagise Laisaküla maade, põldude ja metsade. Kõik oli siis võsastunud, sai liikuda ainult mööda kunagisi taludevahelisi vankriteid. Suurte maaparandusteni, kus kogu Laisaküla tehti uudismaaks, lükati kokku talud ja kõik mis neist järel oli, oli jäänud veel kümmekond aastat. Ema käis alati läbi ka Tagapõldelt, kus oli elanud ta leeriõde Ärna. Maja oli lagunenud, kuid mesipuud olid õues, Ärna käis neid Tallinnast suviti hooldamas, mullegi tõi alati purgikese mett. Ümber maja kasvasid kibuvitsad, vanad talulilled, elupuud.

Üsna Laisaküla piiril oli alles veel ainsana sealkandis säilinud suitsutare, Õeruste. 1950.aastal oli see õlgkatusega maja veel täiest taastatav, käisime sees, seal olid tünnid, lauad, pingid. Oma eraldatud asukoha tõttu ei olnud sinna jõudnud ka rüüstajad. Tasapisi lagunes aga seegi maja ja kuuldavasti olevat maaparandajad selle harulduse põlema pannud. Edasi tulime teise ema eakaaslase KIrsi Linda kunagise kodu juurde raba serval. Linda isa oli olnud lihunik, kes ostis väikselt loomi kokku, tappis ja müüs siis liha ümberkaudsetele külaelanikele ja niimoodi toitis oma peret. Pool majakest oli selleks ajaks juba lagunenud ja Linda elas seal veel 1970tel, viimase võimaluseni lappides katust ja küttekoldeid.

Ka suviti tegime matku läbi samade kohtade, iga kord leidsime looduses ikka midagi uut ja ennenähtamatut. Sügiset olid kaasas ka kotid, korvid. Kraavikallastel oli männikutes ohtralt pohli, kaugelt tassimise tõttu ema muud ei korjanud kui kuuseriisikaid Liiva karjamaalt ja kivipuravikke Piirema aiast, selliselt nimetati kunagise Piirema sauna ümbrust. See asub seal, kus praegugi Kullamaa jahimajandi nn Käbini jahikantsel seisab. Peale eelnimetatud seente tunnistas ema veel ainult männiseeni, aga neid saime talvevaruks soolata ka oma maja ümbrusest.

Niimoodi kujunes siis igakordse matka pikkuseks 14-17 kilomeetrit ja aega kulus selleks 5-7 tundi.

 

Laisaküla. Linda Kirsi jutustus

 

See on kadunud küla Laukna küla ja Krahvi tee vahel, mis ulatus Pokuti jõe äärde. Maa oli märg ja palju ka kraavitatud, kuid kevadeti ja sügiseti tihti läbimatu. Sellest tuli ka küla teine nimi “Hundipuhkama,” see tähendas,  et nii raske oli liikuda hundilgi, et ta pidi vahepeal puhkama. Kokku oli selles külas 13 suitsu, 11 taluperet ja 2 käsitöölise sauna. Majad olid enamasti väiksemate kõrgendike ja küngaste peal, vahel olid vesised põllu-, heina- ja karjamaad.

       Üks suuremaid talusid oli Vahekaasiku. Suvel oli see rohelisse uppuv hoolitsetud õuna- ja marjaaiaga ja mesipuudega talu. Otsapidi paistis kivist karjalaut, külgepidi valgekskrohvitud häärber. Põhjapoolse kuuseheki varju jäi ait, kuivati ja kelder. Omaette kolmnurga moodustas majandusõu, jalgrajad viisid kuivatisse, karjalauta, kanalasse ja keldrisse. Elumajas loomapidamisega kokku ei puutunud. Kõik vajalikud keetmise- ja aurutamistööd tehti kanala köögis. Veranda ees oli kõrge ümmargune lilleklump. Seda kattis muru, äärimööda olid istutatud roosad pargiroosid, kahelpool verandat poolkaares oli enelahekk ja nurkades vabakujulised jasmiinipõõsad. Vahekaasikuid oli õieti kaks.

Teine oli väike suitsumaja, aga maad oli kahe koha jagu. Seda peret kutsuti rohkem pererahva liignime järgi – Õeruste.

Koopa koosnes kahest väikekohast, need olid küla tugevamad pered.

     Siis oli kolm Tagapõldet, Lepiku oli õmbleja saun, Sepa oli rätsepa saun, siis Sikamäe, Sopaaugu ja Sõõrupealse. Ka Laavit loeti mõnikord selle küla hulka, kuigi ta oli Krahvi tee otsas teiselpool teed. Laavil olid suured metsa - ja maavaldused. Elumaja oli ka suur, 7 x 11m. 

      Jõepoolsete perede tee tuli piki männiku seljandikku Huntaugu tee lahkmele Krahvi teele. Huntaugu mäel oli palju kartuliauke, mis nüüd sarapuid täis kasvanud.

      Väike jõeke, mis oli nii tuntud oma mustade lutsude ja suurte vähkide poolest, voolas Sopaaugu akende alt läbi. Kaugemalt riigimetsast jooksis rabasooniku vesi siia jõkke. Langus oli üle meetri. Kui aken oli lahti, võis tuppa kosta väikese joa kohinat. Õue piirdeks olid hõberemmelgad, põllu äärest õue tõi pärnade rida. Sissevarisemise eest olid jõe kaldad kindlustatud raudkividega, mis tekitasid pisikese järve. Sopaaugu perenaine oli käre inimene, tülitses tihti kõigiga, ka oma perega.

      Kahel Tagapõldel oli veider vanapoisist peremees. Ühes majas elas ise isevärki virtinaga, teine maja oli rentniku käes. Maad olid rentniku pidada, pärisperemees tegeles ainult oma õunapuuaiaga.

      Sikamäe oli väike suitsumaja. Oli ilus, korras, enelate ja sirelite vahel. Sirinaid, nagu vana      perenaine ütles, oli viit seltsi. Alati oli siin linnast suvitajaid. Sikamäe koolipreilist tütar, kes Sinalepa koolis õpetas, tuli suviti koju emale appi loogu võtma. Jõudis jalgrattaga Sikamäele peale keskhommikut, jättis oma masina küla serva kase najale. Siin ei olnud veel sõiduteid, siiani tuldi kodunt ikka paljajalu.  Kui Kullamaale mindi, siis alles pärast kaske kängitseti jalad. Õhtul kella 6-7 paiku hakkas rattaga sõitma tagasi mere äärde.

     Sikamäe karjapoisi suvepalk oli selline: oina kops, pastlapaar, vana emane kass, millest ilmselt taheti lahti saada. Perenaise tütar pistis pealekauba veel lamba jala taskusse. Küll pidi olema vaprust, et kassiga võideldes jõuda kogu kandamiga õnnelikult koju ema sauna üle kolme versta taha. Seda rääkis mu ema ja see oli 1890 aastal. Aga ega see tol ajal teistes taludes palju teistmoodi ei olnud.

     Vahekaasiku Kaarel oli hoolikas maaparandaja. Õhtul peale toimetusi võttis ta tormilaterna ja läks öösel paariks tunniks kraavi kaevama soosse ja nii iga päev.

     Kõik käigud, mis suundusid Kullamaa poole, veskile, poodi, kirikusse, laadale, mindi Krahvi teed pidi. Raudteejaama, vallamajasse, Laukna kooli tuli tee Laisilla veski lähedale maanteele.

     Külas oli koduväiks üks kriminaal. Hüüti rootsi ohvitseriks ja grenaderiks, kuidas keegi.     Tühjendas paar aita Lauknal, siis Puise rannas, kui toodi silku Puisest. Ladus ükskord Lähtru veskist paar kotti vankrisse. Kullamaa kabelis oli komme, et saksakabelisse jäeti aadlike surma puhul kuldne nimetahvel vapiga seina peale. Need olid siiski kullatud plekist. Rootsi ohvitser käis neid varastamas, kaasa võttis ka scheviottvillased tekid, mis olid puusärgiraamide katteks. Need leiti kord peidetult maanteeäärse talu kiviaia seest. Grenader istus vahel ka kinni, kuid tuli ikka tagasi.

 

Pille Kippar. Kas põline või isehakanud läänlane.

 

Omad ja võõrad

 

Kas põline või isehakanud läänlane?               

Pille Kippar

 

Inimese positsiooni, staatuse või päritolu määramisel võime lähtuda mitmetest kriteeriumidest: elukohast või rahvusest, ametist või tegevusalast: tartlased, Peterburi eestlased, eestirootslased, pensionärid, maamehed, noorsõdurid, koolmeistrid, lasteaiaealised, läänlased….

Kui peaksin määratlema oma päritolu täpsemalt, vastan ikka, et ema harjakas, isa järvakas, lapsed läänlased. Mina pean ennast läänlaseks. Minu sündimise ja esimeste eluaastate, liivakasti ja lugemaõppimise ajal elasid mu vanemad Läänemaal /Koluveres, Kullamaa kihelkonnas/ ja olid - nagu kantseliidis öeldaks - seotud sealse hariduse ja ühiskondliku tegevusega.

Olen Tõestisündinud lugusid ja kuulujutte läänlastest rääkinud Haapsalu muinasjutuseminaril 29.12.2015. Sellele järgnes ettekanne folkloristide talvekonverentsil Omad ja võõrad 4.-5. veebruaril 2016. Käsitlema omade ja võõraste teemat - et kes on läänlane ja kes mitte - iseenese ja tuttavate positsioonist lähtudes - ajendas minuga aastate eest juhtunud lugu. Selle jutustan lõpuks.

Kes siis on läänlane? Kes on oma? Kas see inimene, kelle kõik esivanemad mitmendast põlvest saati on elanud Läänemaal, kõik tema juured on Läänemaa mullas, või ka see, kes oma elu ja töö on pühendanud Läänemaale, aga juured on mujal?  Ja mitmendast põlvest läänlase minevikku arvestama hakkame? 

Minu tutvusringkonna hulk põlisläänlasi on pärit ja suure osa oma elust elanud ja töötanud Läänemaal: Jüri Uustalu, Alfred Samet, Gustav Ferdinand Nõlvak, Karl Reesar, Piia Vreinthal, Voldemar Pinn, Ilmar Jõesoo, Loit Lepalaan, Vete Reinu/Looman, Mari Sarv. Paljud läänlased lahkusid Läänemaalt kas omal tahtel või elusaatuse tõttu: Laisilla Elli ja Hilja, Valdemar Väli, Aino Kiindok, Valve-Liivi Kingisepp, olid aga pidevalt kursis kodukoha probleemidega. 

Isehakanud läänlasteks pean neid, kelle juured on küll mujal, aga suure osa oma elust ja tööst on teinud Läänemaal: Ernst Enno, Henn Unt, Ellen  Uritamm, Kipparid, Anskod, Evi Rõuk/Tamm.

Räägin mõned lood mulle tuttavatest läänlastest.

Laisilla Jüri, tütred Elli ja Hilja. Laisilla veski on Koluvere – Laukna tee ääres. Käisin sealt kaks talve iga päev mööda kooli. Minu mälestused algavad saksa ajast, mil Laisilla talu peretütar Elli kudus meile suure vaiba. Ema tegi kavandid ja koos värvisime lõngad. Sõja ajal olid koolmeistrid sunnitud loomi pidama; meil olid lambad, põrsas ja kanad/pardid. Elli käest laenasime hiljem kangasteljed ja tädi Olga kudus perele mantli- ja kostüümiriiet. Ikka oma lamba villadest.

Isa Jüri Liimann (jõuka talu peremees, oli pikalt seotud Kullamaa kirikuga) viidi “uute aegade” saabudes kohe Siberisse (“Kullamaa mälestustes” on avaldatud tema kiri Siberist 1954). Laisilla talu pärija Elli lahkus kodunt, muutis nime. Et ka mitte Siberisse sattuda, abiellus vene sõjaväelasega (Dementjeva). Kasvatas üles mehe poja (?Dima); oli hiljem Tallinnas ARSi kangakuduja. Ta elas Süda tänavas, hõlmikpuu lähedal; minu ema käis tal mitmel korral külas. Hoopis hiljem, kuuekümnendate lõpul või seitsmekümnendatel kudus Elli ka mulle põrandavaiba; see alles praegugi. Tema õnnetu surmaloo jätan rääkimata. Noorem õde Hilja (Mets - meil olid kokkupuuted hiljem, laulukooride kaudu) helistas mulle hiljuti, oktoobris 2015 veel. Aga tugev Laisilla läänlaste pere aeti laiali, lahkus kodunt, veski rüüstati. Hiljem müüdi maad-metsad maha. Neid läänlasi enam ei ole. 

Valve-Liivi Kingisepa/Presjärve lugu. Haapsalu keskkooli legendaarsel lauluõpetajal Helga Kariisil oli 1949. a kevadisel koolivaheajal 6. klassis õpetajatele lahtine muusikatund, näidistund; õpilased kõik kohal, Valve ka. Isa oli päeval linnas käinud ja tütre uude korterisse ümber kolinud. Valve ei sõitnud sel õhtul koju, seadis end uues korteris sisse. Öösel küüditati pere Taebla Kirimäelt Siberisse. Valvet ei osatud uuest korterist otsida, jäi alles. See suure pere pesamuna, üheksas laps pidi hakkama saama, ise ennast koolitama. Õppisime koos ülikoolis, olime kursusekaaslased ja head sõbrad - siiani. Sel ajal muidugi ei teadnud neid asju, nendest ei räägitud. Kui ema viiekümnendate lõpul Eestisse tagasi tuli (isa suri Siberisse), said paljud asjad selgemaks. Ilmnes mitmeid ühiseid tuttavaid vanalt Läänemaalt. 

Valve oli TÜ eesti filoloogia õppejõud, vana kirjakeele töörühma juht, Wiedemanni keeleauhinna laureaat 2014. Tema pidas kogu aeg sidet klassiõdedega ja sugulastega Läänemaalt. Haapsalus Viigi ääres on temale kui keeleauhinna laureaadile pandud pink. Valve suhtleb Haapsalu koolikaaslastega siiamaani.

Nemad olid põlised ehk päris-läänlased.

Henn Unt, Kullamaa pastor (1932-1946), pärit Valgamaalt Helmest (prof Ed Vääri onu). Hea laulumees, rahvamees, laulataja ja matja, Koluvere poiste leeritaja, lasteristija (Kippari, Ellerheina tüdrukud. Mäletan Viivi-Maare Kippari ja Thea-Mall Ellerheina/Ungerti ristimist 1939. a jõuludel). Unt käis tihti lossis, nagu hoolekandekooli ümbruskonnas nimetati; andis poistele usuõpetuse tunde.

Meil lastel palus ennast onu Hennuks kutsuda. Onu Henn oli pannkoogimaias. Helistas, hakkas Kullamaalt jalgrattaga Koluveresse tulema (3 km); emal vaevalt taigen valmis, kui tema juba kohal. Ise küpsetas, põll ees, andis lastele ka. Et kuumalt pannilt on kõige parem, eriti hea moosiga.

Käisime perega ka pastoraadis Kullamaal külas. Onu Hennul olid ikka laste jaoks klantspaberist inglid või tüdrukute pildid kingituseks, need sobisid imehästi salmikutesse, olid palju ilusamad kui ise joonistatud. Henn Unt küüditati pärast sõda ja oli Siberis, 7 aastat; pärast Kullamaale enam ei naasnud.

Ja nüüd - vähemalt veerandsada või rohkem aastat hiljem (1960-70. aastatel) - näen Tartu rongis minu vastas istumas justkui hästi tuttavat meest... Kas on või pole, on või pole… Otsustasin teha tutvust; küsisin, kas ta ikka veel armastab pannkooke… Vaatas mind pisut ja tõusis rõõmsalt Pillet tervitama, tundis või mäleta Meil oli meeldiv vestlus Tartust kuni Tapani. Et oli ilus aeg see Koluvere-Kullamaa aeg meie elus, läänlaseks olemise aeg. Unt sõitis Tapalt edasi Kadrinasse.  

Aastaid hiljem külastasime rahvaluule kogumise ekspeditsiooni ajal folkloristidega tema peret Kadrinas. Mõnigikord sai varem pastoraadist andmeid heade rahvaluule teadjate kohta. Seekord samuti. Pastorid-rahvamehed tundsid hästi oma inimesi.

Lembitu Tarangu/Twerdjanski kokkupandud raamatus”Kullamaa mälestused” (2012) on 4 lk Ellen Uritamme /Ellen Saul/, omaaegse Tallinna Töölisteatri näitleja kirjapanekuid elust ja sündmustest Läänemaal kümnekonna aasta jooksul, saksa-ajast alates. Ellen alustab nii:

Sündinud ja koolis käinud olen Tallinnas, aga 1943. aastast sai minust läänlane,  ja räägib nii kohalikkudest kui ka pärast Tallinna pommitamist Koluveresse sattunud kultuuritegelastest: Süvalepad, Saulid, Ed Oja. Ellen Uritamm meenutab mitmeid sõjaaja sündmusi, mida minagi kaasa elasin. Räägiti, et kui “punased” Marimetsa rabas paras´ütiste alla lasta kavatsesid, tõmmati kohaliku rahva tähelepanu kõrvale – süüdati hoolekandekooli laudad põlema. Tuul viis tule edasi ja peale omaaegse valitsejamaja, kus Uritammed elasid, põles Kalju külas maha paar talumaja ja kellegi heinaküün. See olnud 6. juunil 1944. Mina olin siis esimeses klassis, 8-aastane. Redutasime lastega kooli aias – lossi ei pääsenud enne kui tuli kustutatud. Pärast kodu põlengut elas Uritammede pere ühe aasta lossis, meie korteri ühes toas. Ellen jutustab veel muustki – küüditamistest ja Kullamaa kandi toonasest kultuurielust. See oligi tema töö. Aga mälestuskild lõpeb lausega: Hiljem olen töötanud Märjamaal ja Pärnus, aga küsimusele, kas olen läänlane, vastan ikka, et olen küll.

Portreekunstniku Valdemar Väli (1909-2007) sünnikohta märgib teeviit Koluvere ja Kullamaa vahel: Savitöngi (kohalikus kõnepruugis: Sauetönk). Mõnisada meetrit maanteest läände paistab metsistunud kultuurpõõsaste vahel saviahju hästisäilinud korsten. Puutusin kunstnikuga kokku turismireisil Itaaliasse 1979. aasta väga külma jaanuarikuu alguses. Reisisime nagu sel ajal ikka, Moskva kaudu: rongiga Moskvasse, sealt lennukiga Milaanosse, edasi bussiga: Torino - Genua – Pisa - Firenze – Rooma - ja tagasi Moskva kaudu koju. Loomulikult tulid anda kõik venekeelsed iseloomustused, allkirjad ja truudusevanded nii Tallinnas kui Moskvas - just nagu ette nähtud. Haridus- ja kultuuri-töötajate ametiühingu gruppi kuulus koolijuhatajaid, teadustöötajaid, mitmesuguste liitude ja organisatsioonide inimesi igasugustelt erialadelt. Raha meile peaaegu ei vahetatud, aga toideti üheskoos 3 k päevas. Iga asutus sai vaid näpuotsaga kohti, nii et omavahel tuttavaid oli vähe. Siis hommiku-, lõuna- ja õhtulauas tutvusime, et kust keegi pärit ja millega tegeleb.

Ma pole oma läänlase lapsepõlve ja Koluvere lossis üles kasvamist kunagi häbenenud. See pakkus kunstnikuhärrale huvi – täiesti kaasmaalane, samast Kullamaa kihelkonnast! Ja mulle osutati üle keskmise tähelepanu. Söögilauas ja bussis oli alati koht varutud. Et kas neiu Pille soovib praadi selle või teise salatiga, kas soovib mineraalvett või veini, soovib akna all istuda või… et kas tohib tema kõrvale tulla?…  Nii head ja teadlikku individuaalset giidi ja juhendajat kui sel reisil, pole mul kunagi olnud. Itaalia on ju kunstide maa ja minu teadmised sel alal just napimad. Aga mul on vist natuke filoloogi vaistu ja olin ka ladina keelt õppinud – see kergitas minu aktsiaid… Ikkagi Itaalia. Kiievi muusikakooli õpetajast (itaalia-vene) tõlgi/giidi kunstialased teadmised olid väga napid - ta ei suutnud neidki asju tõlkida/selgitada, mida minukene teadis ja millest ladina keele toel aru sain.

Olid väga ilusad ja rikastavad päevad. Peale ettenähtud ekskursioonide ja muuseumide käisime kunstnikuhärraga koos raamatu- ja kunstipoodides, jalutasime linnas. Ma sain palju uut teada. Võib olla et niimoodi võiks ka kurameerimine alata. 

Ühel õhtul, üsna reisi lõpul, pöördus kaaslane mu poole, et tahaks minult midagi küsida… et kas mul vahetevahel aega on; temal olevat kavatsus maalida mõningaid Läänemaa tüüpe, eri vanuses ja mõlemast soost… Et on juba kogunenud oskust ja julgust, et oleks aeg… Oleks ilus oma kodukandist midagi tulevikule jätta… Mõned modellid on välja valitud ja mina sobiksin nende hulka, et neiu Läänemaalt…et kui mul aega ja tahtmist on, ja et kus mu juured täpsemalt on…Ma vastasin muidugi nii, nagu teie juba teate – ema harjakas, isa järvakas, lapsed läänlased…Pikk paus… Ah et ainult lapsed läänlased, et polegi päris läänlane…

- Sic transit gloria mundi – nii kaob maailma hiilgus… Kaduski. Ma polnud enam keegi. Mind ei oodatud enam hommikulauas kuuma kohviga, pidin ise vaatama, kuhu kohver panna ja kus bussis vaba koht on… Kunstnikuhärra kaotas mu vastu igasuguse huvi. Ma polnud enam oma, polnud läänlane… Mind polnud tal enam vaja… Võib olla et just nii tunneb ennast mahajäetud pruut või peigmees, kelle eest on mõnda aega hoolt kantud… Minust kui läänlasest jäi muidugi pilt maalimata.

Kavatsedes sünnipaigale kingitust teha, lootes läänlase olemust portreede kaudu avada vaatas kunstnik kaugemale, mõtles ette, valis modelli eriti hoolikalt, süüvis juurtesse. Pidigi valima ja süüvima. Sellepärast mina kui isehakanud läänlane tema projekti ei sobinud. Ei jäägi muud üle kui ikka tõdeda, et ilu on vaataja silmades;

Kokkuvõtteks

Jutustasin viis lugu oma paljudest Läänemaa tuttavatest. Põlisläänlastest Laisilla pere ja Kingisepa Valve sunniviisilise lahkumisega hääbus üks pere kohe lõplikult, teisel püsivad sidemed kodukandiga tema elu jooksul. Isehakanud (mitte juurtega seotud) läänlasi Ernst Ennot, Henn Unti, Ellen Uritamme, Anskosid, Kippareid jt teatakse ja mäletatakse, peetakse tuttavateks: nad on elanud ja töötanud Läänemaa heaks. 

Ehk ongi nii, et “isehakanud” läänlane või Eestisse asunud muulane võetakse omaks siis, kui ta õpib tundma ja respekteerib kohapealseid tavasid ning on kohalikule vajalik. Läänlase staatuse määratlemisel peeti isiklikke vahekordi ja mõlema poole suhtumist olulisemaks kui esiisade päritolu.

Põlisläänlased ja isehakanud on üks võimalik jaotus omadeks ja võõrasteks. Kindlasti peab paika vanasõna, et veri on paksem kui vesi. Kui tean tema päritolu ja juuri, kui oleme iidamast-aadamast sugulased, siis kuulub see inimene kindlamini minu kogukonda. Nii tuli Kullamaalase Mari Sarvega vesteldes välja tema seotus/sugulus üsna  mitmeteistkümne Läänemaa inimese või suguvõsaga. Samade juurtega inimesed tunduvad hõlpsamini omadena, teistsuguste tavade ja omadustega on hoopis raskem harjuda ja neid inimesi võõristatakse kauem või rohkem.

Silvi Tarangu jutustused Jõuluajast lapsepõlves metsavahitalus ja tööl nõukogude ajal

 

Silvi Tarangu jutustus Jõulu kolmandal pühal 2020.a.

Jõuluajast, söökidest, töödest ja toimetamistest metsavahitalus 1960tel

Olin siis 13-14 aastane, elasime Pajusi metskonnas Tapiku mõisa lähedal Kaisas. See oli suur maja kõrgete lagedega, kunagine jahiloss. Meenutan tollaseid  Jõuluaegade tegemisi ja toite, aga servapidi ka üldist elu-olu metsnikuperes ligi 60 aastat tagasi.

Jõuluõllle tegemisest.

Esimesena toodi kööki suhkrupeedid, umbes  2 korvitäit. Harjaga pesti  puhtaks, mustad kohad lõigati välja. Tavaliselt oli see minu  töö. Isa võttis suure terava noa, hakkas peetidest lipse lõikama. Kokku lõikas paar ämbritäit. Siis viidi need  karjakööki, pandi kaks 2-ämbrist potti tulele, keedeti vaikselt.  Kui vedelik  vähenes, kallati vett ämbrisse juurde  ja keedeti  edasi. Tavaliselt keedeti nii kahel päeval, vahepeal ligunesid peedilipsud keeduvees. Siis valati kõik  pesupalisse. Peedilipsud läksid sigadele toiduks. Küpsetati üks, kaks  12-kopikast  lehmaleiba viiludena praeahjus pruuniks.  Võeti marli ja seoti leivad 2-3 marlinutsu sisse ja pandi palisse virde sisse.  Lahustati pärm ja kui virre oli ilusat kuldpruuni värvi (umbes  ühe öö järel ),  lisati pärm. Siis kaeti pali valge linaga ja siis kasukaga ning tõsteti truubi äärde. 3-4 tunni pärast kontrolliti, kas läks käima. Õllelõhna oli juba  tuba täis. Magusat virdejooki anti ka lastele maitsta. Siis tõsteti pali truubi äärest jahedamasse ruumi ossa ja seal käis see  mõned päevad. Kui oli piisavalt kangust  ja oli õlle nägu ja tegu, viidi veel jahedamasse saunaruumi. Hiljem oli meil õige õllepunsu, siis kallati see sinna , vahel oli ka 40 liitrises piimanõus. Siis toodi kannuga sealt tuppa. Siis enam lastele ei antud. Lehmaleib sai nimeks 12 kopikalisele vormileivale seepärast, et paljudel vilja polnud ja seda leiba anti loomadele  jõusööda eest, et lehm lüpsaks. Nimelt piimaliitri eest sai tunduvalt rohkem raha  kui oli leiva hind. Ja äraantud piima eest sai osta jõusööta. Võis võtta ka ainult raha, aga papa ju teenis  ja meie võtsime ikka jõusööta.  Ise sõime ikka 16-kopikalist leiba, see oli päris hea põrandaleib. Minu üheks ülesandeks oligi jalgrattaga tuua poest kotitäis lehmaleiba ja kaks põrandaleiba nädalas. Oli üsna raske.

Leivateost ja mis sinna juurde käis

Mamma tegi jõuludeks ise ka leiba. Jõe pool elav Sauka pere elas naturaalmajapidamises, sest oli kolhoosist kaugel ja  tööl nad ei käinud. Kasvatas salaja metsapõllul rukist. Siis oli eraisikutel rukki kasvatamine keelatud. Mamma tõi talt natuke rukkijahu ja kamalutäie juuretist, mis oli põhiline. Isal oli nisujahu. Siis tehti meil sellist peenleiba, rukkijahu veidi ja juuretist aga enamus oli nisujahu. Savikausiga pliidi servale juuretis käärima,  ja küpsetati siis jõululaupäeval , vahel köömnetega, vahel ilma. Söödi võiga, või tehti meil kodus ikka  ise. Üks piimakord enne jõule jäeti piim meiereisse viimata, sellest piisas koore ja või tegemiseks. Algul värsket koort , siis lasti hapuks ja tehti ka hapukoorevõid. Vändaga koorelahutaja  ja vändaga võimasin olid meil ka olemas. Väntasin mina ja vend Juhan. Kui Tartu tädid maale tulid ja tahtsid vahukoort, siis võimasinaga sai teha ka vahukoort, pidi hoolega vaatama, et võiks ei läheks. Jõululaual oli alati kuivatatud  õuntest keedetud paks kissell, millele pandi peale vahukoor. Vahel pandi ka rosinaid või ploome sisse. Kui suhkrut oli vähe, kasutati peedisiirupit. Seda tehti kodus kogu aeg ise. Sai ja peedisiirup oli laste lemmiktoit. Ka moose tehti marjadest peedisiirupiga. Jõululaual olid alati ka kõrvitsasalat, verivorstid pohlamoosiga, ahjukartulid, hapukapsas oli tehtud seapekiga. Porgand ja kaalikas keedeti eraldi.

Jõulueelsest seatapust ja toitudest, mis seast tehti

Meil peeti tavaliselt kaht siga. Sead oli põrsastena võetud, kui lehmad tulid kevadel lüpsma. Tavaliselt tõime põrsad Saukalt, see pere kasvatas emiseid ka.  Sigu söödeti algul piima ja lõssiga, hiljem aiamaalt kitkutud ja peenestatud  rohu ja peedilehtedega, millele lisati paar peotäit jahu. Kuna lõssi anti meiereist tagasi, siis lisati ka lõssi. Sügisel, kui kartuleid võeti ja sorteeriti, siis hakati rohu asemel andma keedetud väiksemaid, nn seakartuleid.

Enne Jõule  tapeti siga, isa siga ei tapnud, külast tuli mõni naabrimees, enamasti isa tuttav jahimees.  Võeti  verd, mina ei pelgand, hoidsin tavaliselt vereämbrit. Mamma ei tulnud ligi, enne kui toodi valmis asjad.  Vispel ja jäme sool pidi olema ämbri põhjas.  Kohe tuli segada, kui veri  ämbrisse jooksis. Kuni  veri jahtus, siis enam klimpi ei läinud. Veri pandi purki, tsellofaanpaber peale, soolane veri seisis hästi, kuni hakati tegema verivorsti ja verikäkki. Sea karvavõtmisel tuli mamma ka appi. Karva võeti kuuma veega, sauna pajast võetud pea keeva veega. Siga pandi puhtaks pestud ree peale. Seal  lasti  soolikad maha ja siis alles tõsteti üles rippu. Mamma puhastad soolikaid, minu töö oli maksa praadida.

Kui siga oli puhastatud tulid mehed tulid tuppa ja hakkasid sea hinge mälestama. Selleks oli isal viinapudel või paar ette varutud. Kui pudelist midagi järele jäi, pani isa selle kapi nurka. Ta ise kodus viina ei võtnud, mõnikord oli seina ääres mitu poolikut pudelit.  Metsasaksa uhkus ei lubanud ju poolikut pudelit lauale panna kui mõni külla tuli, kellele napsu pakuti!  Naabritele viidi ka alati paarikilone lihatükk. Siis tõid naabrid ka oma seatapu liha ja nii sai mitu korda värsket liha. Ega siis maal polnud meil külmkappi. Mamma oli Hiiumaalt ja tema päris värskelt liha ei söönud, liha pidi jahedas 2-3 päeva seisma, siis mamma alles sõi.

Ploomirasv sulatati ära ja pandi purki, soolikarasva meil ei tarvitatud, see keedeti suvel seebiks.  Ploomirasvast välja sulatatud krõbinatest tehti küpsiseid. Aeti läbi hakklihamasina, lisati 3-4 muna,  soodat ja jahu. Said head rasvased küpsised.  Ka piparkookidesse pandi hakklihamasinast läbi lastud krõbinaid. Rasvakrõbinaid pandi ka tangupudrusse. Verivorsti sisse pandi pekikuubikuid,  mammale seal krõbinad ei meeldinud, ütles, et vorst peab seest ikka ilus valgekirju olema. Pasteeti  meil tihti ei tehtud, sest seamaks oli väike ja see sai tavaliselt praadides otsa. Kuna üks siga tapeti  sügisel varem, siis sellest tehti pasteeti  ka.

Meil tehti ka valget tanguvorsti . Vorstipuder tehti keskmisest, nn vorstitangust. See tehti ikka oma viljast Kütimäe vesiveskil, umbes 6-7 km kodunt. Sinna mindi hobusega, metsavahil ja metsnikul olid hobused kõigil kodus. Meil oli isegi kaks hobust vahepeal. Mäletan, et 1960te algul jäi hobuseid vähemaks, sest hobused võeti kolhoosi. Kui aga minister Heino Teder hakkas metsi valitsema, tuli lausa kohustus, et igal metsavahil peab hobune olema.   Kanade jaoks tehti  veskil peentangu, putru jaoks kruupe. Odrajahust tehti verikäkki ja karaskit.

  Jõuluks tehti ka sülti, seapealiha ja jalad olid selles põhilised. Enne keetmist leotati neid mitme vee läbi.  Leotati ka tükki, kus oli noatorkamise auk ja ka see pandi süldi sisse.  Maitseainetest kasutati soola, loorberi, pipart, sibulat tervete mugulatena. Sinepit oli poes ja äädikat ka, vahel tehti sinepit ka ise sinepipulbrist.  Sülti tehti palju, anti ka naabrinaisele ja jätkus aastavahetuseks. Meil hakiti süldiliha tükkideks, aga naabrinaine lasi liha läbi hakklihamasina. Ta ütles, et võtab palju aega see hakkimine.  Mamma ütles, et maitsel pole viga aga välimus on kole. Naaber pani sisse ka südant ja muid rupskeid, meie mammale see sugugi ei meeldinud. Kops keedeti kanadele, neerud anti kohe koerale. Magu puhastati ära, täideti liha, porgandite, muna seguga. Seoti nööridega kinni ja keedeti. Kui oli jahtunud, sai ilusat rulaadi lõigata sellest. Enne süldi tegemist võeti ajud välja, see ajab süldi häguseks. Ajud veeretati jahus ja munas ja praeti rasva või võiga. Oli maitsev toit.

Kala sai sisemaal harva

   Ega muud värsket kala, kui räime polnud meiekandi poodides üldse saada. Soolaheeringat oli see-eest küll ja see oli  rasvasem  kui praegused heeringad.  Talvetoitude hulgas oli kaladest põhiliselt  soolasilk. Seda kommet siinkandis polnud, et keegi oleks eraldi värske kala retkele läinud Peipsi või Võrtsjärve äärde kaluriküladesse. Pikk maa ja autosid rahval veel kuigi palju polnud. Hiljem Luual elades sai küll tihti käidud rääbist toomas Peipsi äärest. Mandril sai siis kala vähe, kevadel soolati pütitäis silke. Mamma pani need koorega keedetud kartulite peale hauduma, see papale ei meeldinud. Ta leotas silgud ära, praadis pekki ja pani silgud rasva sisse ja lõi 2-3 muna peale. Siis oli maitsev  ja tahe roog küll! Ükskord tõid Valdmanni poisid meile jõeforelli . Nad elasid Põltsamaa  jõe ääres ja vist ise püüdsid. Poisid käisid metskonnas papa juures tööl  võsa raiumas ja kraave puhastamas. Hüüti neid mustlasepoisteks, olid küll natuke sarnase olekuga. Isa oli neil saksa või vene aja algul vist maha löödud, nii räägiti. Forell praeti ära, oli väga hea ja päris punase lihaga.

Lehmapidamisest

Lehmvasikad jäeti alles, pullvasikad müüdi vist ära, sest ma ei mäleta, et oleksime veise- või vasikaliha söönud. Lehmad olid suure piimaanniga, andsid igaüks 35-40 l päevas. Seepärast polnud ka noorte lehmade müümisega raskusi, sest teati, et Kütil on head lehmad. Meil peeti punaseid lehmi. Vana lehma peeti  ikka vähemalt kümme aastat. Lehmi ravitseti küll, papal oli palju rohtusid. Kui aga mõnel tekkis udarapõletik, millest jagu ei saadud, tuli see lehm viia siiski lihakombinaati. Lambaid oli meil vähe, ainult villa saamiseks. Kui suvel mõni naabri jäär jaole sai, oli ikka tallesid ka. Vill vahetati Põltsamaal lõnga vastu. Põhiline kuduja oli siis mamma, kes varustas peret sokkide-kinnastega. Kampsunid kudus aga tädi Frieda, mamma õde Hiiumaal. Ärakantud villased  esemed sai tol ajal vahetada nn kaltsulõnga vastu. See oli jämedam, sobis vaipade ja põrandariiete kudumiseks.

Kanadest ja munadest

Kanamune korjati ka varakult jõulutoitude jaoks, pandi soola sisse, et jõuludeni säiliksid. Kanad läksid igal kevadel hauduma ja neid ikka oli ka paarkümmend, sest mõni vana tehti supiks, ka rebane ja kullid harvendasid tihti metsavahi kanakarja.  Kanad olid vabapidamisel, said lauta minna ja välja tulla, nagu tahtsid. Ka talvel sulaga käisid kanad väljas.  Lauda otsas oli aganik, seal oli kana oma tibudega tavaliselt eraldi. Kanade jaoks oli kerge katusealune, said vihmaga sinna alla tulla. Sügisel sorteeriti  selle all kartuleid.  Kanadele anti ka lisatoitu, et paremini muneksid:  Hapu lõssi sisse segati jõusööta või veidi jahu ja teri anti ka. Odraterad kanadele ei meeldinud, aga nisuteri said ainult siis, kui jahimehed viisid meilt mööda minnes metssigadele kuivatusjäätmeid. Siis jätsid meie kanadele ka paar ämbritäit. Talvel lõigati iga päev üks loomapeet  pooleks ja anti kanadele nokkida, samuti kapsalehti. Kartulikoored läksid ikka sigadele kuni need elasid. Noored kanad hakkasid munema tavaliselt jõuludeks, siis ei tulnudki talvel munadega vahet. Eks kõik olenes ikka söötmisest. Kana muneb nokast, ütleb vanasõnagi. Talvel pandi hommikul ka elekter lauta põlema ja õhtul peale lehmalüpsi kustutati ära. Valgust oli just kanadele vaja.

Jõuluaeg  ja näärid koolis

Jõulukuusk oli meil alati kodus ehitud õigeks ajaks. Koolis Tapikul aga oli selline vene keele õpetaja, kes alati andis jõululaupäeval järgmiseks koolipäevaks pähe õppida venekeelse luuletuse.  Imelikul kombel oli üks selline: „…v lesu rodilasj jolotška…” Selle venekeelse luuletuse päheõppimine oli suur töö ja kui kodus Jõulumees käis, siis lugesin vahel ka venekeelse luuletuse talle. Siis oli kindel, homseks see peas on.  Vend  Mihkel oli siis väike, eks Jõulumees rohkem tema jaoks oli. Kui pakid olid lahti tehtud, siis istusime lauda ja hakkasime sööma. 

Koolis peeti muidugi ainult nääripidu koos külarahvaga. Lastelt oli eeskava, pärast oli tants ja Näärivana.  Muusikat tegid kolhoosinoored, põhiliselt lõõtspilliga. Tants oli tüdrukute poolt väga oodatud, mõni suurem sai ka külapoisiga tantsida. Meie koolilapsed oskasid kõik tantsida, sest  6. ja 7. klassile õpetati kehalise kasvatuse tundides valssi ja polkat. Ka vanemad tantsisid omavahel  ja mõni isa tantsis ka oma tütrega.  Pärast  tuli kolhoosi auto ja vedas külarahva laiali. Meie sõitsime ikka hobuse ja  kreslaga reega. Hommikupoole olid meil proovid ja ehitati lava, kaunistati ruumid. Siis hakkasin mammat ootama, kes piduriided tõi. Vist seitsmendas klassis tuli koolidirektor  Aino Ilves internaadituppa ja ütles, et tüdrukud, teeme nüüd peoks lokid pähe. Lokitangid olid tal kaasas ja ise tegi tüdrukutele lokid ahjus kuumaks aetud tangidega. Mina sain alati palju kingitusi, sest peale vanemate toodud kinkide tõid ka naabrid. Ikkagi metsniku tütar! Ja metsniku juurde oli asja sel ajal kõigil külaelanikel,  küttepuud tegid ju kõik endale ise metsniku poolt eraldatud langilt.  Alati oli ka kooli poolt mõni raamat. Need lugesin vaheajal  tingimata läbi.

 Jõuluõhtu Nooruse ühikas

Tavaliselt oli Nooruse ühiselamutoas 4 voodit.  Olime seekord kahekesi  Endlaga. Jõuluks tulid  kaugõppetudengid õppesessioonile  ja vabad kohad anti neile. Tavaliselt  oli mõni mõni tuttav metsamees, keda teadsime.  Seekord saadeti meie tuppa võhivõõras, kest tahtis hirmsasti partei ajalugu õppida. Meie otsustasime teha suure kausitäie pannkooke.  Plaanisime oma kursuse poisid külla kutsuda ja Jõuluõhtut tähistada. Kui see distantstuupur  meie mõttest kuulis, ütles, et olete siin räusanud küll. Kui vaikus majja ei tule, helistan  Eenlaidile (prof. August Eenlaid, tudengite kõnepruugis Putuka-Kusti, oli õppeprorektor). See veel puudus! Otsustasime oma toa maha jätta, võtsime oma koogikausi ja läksime 1 korruse oma kursuse poiste tuppa. Poisid oid üliõnnelikud  ja pidu sai raju ning koogid otsa. Vastu hommikut vajusime vaikselt oma tuppa. Aasta oli siis 1967

Nääripidu Kaarepere metsakatsejaamas

Aasta oli 1974. Uus suur kamin oli Metsakatsejaama  saalis valmis saanud. Terve metskond otsustas seal suures saalis korraliku aastalõpupeo korraldada. Ülesanded jagati ära – juhataja  Ilmet jagas. Igaüks pidi midagi tegema. Kalurid tõid kala. Kaiavere vutifarmist tulid vutimunad ja küpsetatud vutid. Mina pidin keetma kapsad ja kartulid. Risto oli saanud kolhoosist põrssa, mida tahtis kangeti lauale panna tervena. Peale selle oli põdravorsti, maksa, toorest põdraböffi  vutimunadega. Keegi metsavahinaine tegi sülti. Olime kõik seal koos peredega , meil oli mu täditütar Laine ka külas.

Lapsed lugesid luuletusi, meie tütar Reet luges Näärivanale: „ Lapsed tuppa, tali tuleb…” siis jäi mõttesse ja ütles: „Lapsed ikka õue…” Näärimees oli sellega päri ja pakid lunastatud. Olid ju meie lapsed talviti hommikust õhtuni õues teiste perede lastega. Lasteaias nad ei käinud. Lapsi oli palju, vanemad lapsed vaatasi nooremate järele. Kõikide isad, emad töötasid ju kas kontoris või töökojas. Kui Näärivana oli läinud, istuti söögilauda, laua naelaks oligi Risto küpsetatud põrsas. Toodi see sisse kandikul  ja pea kohal. Ei mäleta, kes esimese lõike tegi, aga liha oli hästi vintske, õieti öelda verine, seest pooltoores. See põrsas jäi küll söömata, aga pidu jätkus.

 Laud oli lookas igasuguste hõrgutiste all, alates suitsu- ja marineeritud angerjatest, suitsuvuttidest, metskitsepraest, põdra vorstist ja toorböffist vutimunadega. Rääkimata tavalistest talutoitudest, süldist, hapukapsast ja verivorstidest.   Jookidest oli vabariigi valget, veine, likööre, õlut,   Pilli mängis ja laulis Karabanov,  pool elu varguste pärast vanglas veetnud  blatnoi.  Eraelus väga tore, vastutulelik ja sõnapidaja mees. Haruldase käsitööoskusega:  keevitaja, luksepa, treiali  jm paberitega – igakülgne metallimees. Kui Ilmet ta tööle võttis ja küsis, mis oskused tal on, tõstis ta juhataja ette  lauale umbes 50 kõvakaanelist kutsetunnistust erialade kohta, mis ta vanglates oli omandanud. Tema tehtud saunakerised elasid üle aegade. See põrsasöömine  46 aastat tagasi on veel paljudel meeles.

 Näärikuuskede viimine  Kaareperest  Tartusse

Aasta oli siis 1975. Töötasin Metsakatsejaamas abimetsaülemana. Metsavahid olid raiunud hulga näärikuuski asutustele. 23-l detsembril  tahtis Eesti Metsainstituudi  raamatupidamine saada metskonna aastaaruannet. Kuna olin lubanud neile ka aastavahetuseks  kuuski viia, käskisin autojuhil 20 kuuske peale laadida ja hakkasime Tartusse sõitma. Andsin raamatupidamisse aruande ära ja ütlesin, et kuused on ka õues auto peal. Siis tuli partorg Parik ja kutsus mind oma kabinetti. „Miks te jõululaupäevaks tõite kuuski, ise veel komsomol?” Olin üpris julge, kuna mu aruanne võeti hästi vastu ja vastasin: „Pangu nad kuused õue või tuppa, aga sel aastal auto enam linna ei tule. Järgmisel korral tulen jaanuaris palga järele: ” Ajasime naistega veel veidi juttu ja kui välja auto juurde läksin, oli autojuhil koorem ära jagatud.  Jõudsin veel näha, kuidas partorg Parik kadus kuuske lohistades maja nurga taha. Sõitsime rahuliku südamega Kaareperre tagasi. Ei tehtud komsomolinoomitust ega pandud ka  kirjutama selgitust

Jõuluaeg Haapsalus Läänemaa metsamajandis.

 Jõululaupäeval  kiirustasid kõik koju, meie oma viie lapsega Kullamaa  kirikusse ja minu ema juurde jõulusöögile. Emal oli alati tehtud ahjuliha  ja –kartulid, hapukapsad. Kuna ta ise verivorsti ei söönud, siis neid tal polnud. Vahel võtsime siis valget tanguvorsti kaasa ja isa tehtud sülti. Laste jaoks olid alati pakid  nii meie, kui vanaema poolt. Emal oli tehtud ka magusat lahjat õlut, õieti kalja ahjus pruunistatud leivast. Kuusk oli kaunistatud põhiliselt siniste ehetega, sest muud värvi ema ei tunnistanud.

  25-l detsembril  oli tavaline tööpäev aga me  istusime alati metsamajandi saalis peolauas. Nimelt meie kaadrite ülemal  Agneta Kütil oli sünnipäev . Aga tööpäevast  midagi peale lõunat välja ei tulnud. Naised aitasid Agnetal lauda katta, kartulisalatit ja muid suupisteid ette valmistada . Aga mõeldi ikka suuremalt, nagu praegu tavatsetakse öelda. Peale lõunat kutsuti  ka alt töökodadest inimesed saali .  Õnnitlesime Agnetat, lõime klaase vahuveiniga  kokku, lilledest oli siis poest saada ainult alpikanne, vahel ka krüsanteeme.  Viivi Krips laulis siis tavaliselt ka  paar Jõululaulu.  Mehed olid ikka mõne pudeli valget viina ka toonud, aga liiale ei läinud kunagi.  Kell  5 oli pidu läbi , nooremad läksid lasteaeda lastele järele , teised kiirustasid koju.

Jõulude ja aastalõpu vahel oli metsamajandi  laste nääripidu. Ametiühing seda korraldas. Lapsed õppisid ka eeskava, palgatud  oli juhendaja  Helle Turnau, kes oli muusikaharidusega lasteaiatöötaja.  Lapsed said metsamajandi kulul kommipakid kuni 14 aastasteni. Lapsi oli meil palju, olin enamasti pakkide tegija, neid oli 120-130.  Vahel ei mahtunud kõik koos vanematega saali, osa vanemaid pidi   ukse taha jääma. Kui Näärivanal pakid jagatud, see võttis  paar tundi, tegi Helle lastega ringmänge.  

  Väike istumine oli ka viimasel tööpäeval. Siis pidi raamatupidamine tööl olema. Koos direktoriga käidi mitu korda pangas, et viimaseid arveid üle kanda ja viimased ülekanded ning laekumised  arvele kantud saaks. Pidi jälgima hoolega, et mingit riigieelarve raha üle ei jäänud, selle võttis riik tagasi. Tuli ka jälgida hoolega  plaaniliste tööde täitumist. Kord oligi selline juhus, et aastaplaanis olevast 35 tuhandest tihumeetrist hooldusraiete puidust jäi aruandes  kiirustamise ja näpuvea tõttu 1,5 tihu puidu väljavedu täitmata! Esimesel nõupidamisel ministeeriumis jaanuarikuus oli minister Heino Teder sarkastiline: „Selle oleks peametsaülem pidanud seljas välja tassima!” Kui raamatupidamine  oli selleks aastaks  suletud,  joodi vahuveini ja söödi kiirelt tehtud suupisteid. Kõik kiirustasid koju.

Meie peres algas siis nääriõhtu pidamine. Kuuse tõime tavaliselt Kullamaalt, lapsed ehtisid ja said siis teist korda ka näärikingitused. Mõnikord tõime vanaema ka Kullamaalt meile uut aastat vastu võtma. Uue aasta saabumisel oli ikka vahuvein, muidugi „Sovetskoje šampanskoje”, aga ega muud paremat tol ajal osanudki tahta. Laud oli rikkalik, metsameestel lihakraamist puudu ei onud. Ahjupraad, verivorstid, suitsuvorst põdra- või metssealihast, sült, laste tehtud piparkoogid ja muud küpsetised. Jõulude ja uusaasta vahel  õnnestus vahel saada ka apelsine või mandariine. Kui neid polnud, siis oma õunad-kompotid olid ikka laual. Lasime ka mõned paugud keskööl jahipüssist, mõnikord olid ka mõned laevameeste käest saadud raketid.

Sellised olid siis minu Jõulumälestused  nõukogude ajast.